"Basket case" (1982)

director: Frank Hehenlotter

91min.

USA

Mulle ei meeldi lärmakad inimesed. Eriti vastik on kui palju lärmakaid inimesi on väikeses ruumis koos. Kui filmides nii tehakse, siis see on sama vastik. Isegi hullem võibolla. Kahjuks üks tüüpsituatsioone pooltes õudukates. "Basket case" on ses mõttes klassika - tegevus toimub New Yorki äärelinna hotellis. Igaüks võib ette kujutada milline piinarikas kriiskamine seal koridorides puhkeb kui tubadest leitakse veriseid laipu. On palju hullemaid karjumisefilme, aga ma üritan mõistatada, miks see film mulle suhteliselt jama tundus. Sest "Basket case" on vaieldamatult kultusfilm ja ma olen täiesti kimbatuses, sest ma ei suuda seda üldse mõista. Räägitakse, et eristub märgatavalt 80ndate keskpärasest horrorist, eriti rõhutatakse just enneolematut filmikolli. OK, tõlgendus on päris huvitav, kuid ta põhineb siiski klassikalisel Dr. Jekyll/mr. Hyde tegelaskujul - tüüpiline evil twini juhtum ju. See nüüd küll ühtegi filmi klassikaks ei tohiks muuta, kui filmimonstrum keskmisest natuke ebatavalisem on.

Pean nõustuma Veikoga, kes tegi põlgliku grimassi, kui nägi seda filmi mu wishlistis. Sellise grimassi, nagu oleks tegemist asjaga mille peale pole üldse mõtet sõnu raisata. Kuigi just Veiko oli see, kes tutvustas mulle kunagi "Faces of death"i ja "Cannibal holocaust"i. "Basket case"i mainitakse tihti nende nimedega kõrvuti kõige shokeerivamate filmide edetabelites.

Samas, eks see ole suures osas maitseküsimus. 60ndate ja 70ndate b-õudukatega mul tavaliselt probleeme pole. Mingi ajastu sarm, mis teeb ka kõige küündimatumad soperdised vaadatavaks. 80ndad on seevastu valus aeg, kus kogu see ajastu aura muudab isegi leidlikud filmid vastuvõetamatuks. Kuigi Hehenlotter on nagu 80ndate horrori John Waters - oskab tabada ekstsentrilist Ameerika suurlinnade lowlife kultuuri, siis mina ei oska selles näha muud kui iiveldama ajavat maitsetust.

Ega nii hirmus halb ka pole. Veidi androgüünne nohikust peaosaline on sümpaatne. Isegi seksikas - mingi väljundit otsiv allasurutud hiline puberteet. Nagu tagasihoidlikult sõbralik kutt mõnest hevibändist, mille laulud räägivad nekrofiiliast ja satanismist. Stseen, kus ta toidab oma värdjalikku kaksikvenda tekitas maksimaalse hamburgeri isu. Panin filmi pausi peale ja lippasin Hesburgerisse. Koht, kus evil twin üksinda hotellitoas laamendab on ka väga tore - stop-motionis liikumine on sama kohmakalt tehtud kui 50ndate monsterfilmides.

Lisamaterjalina on dokumentaal, kus rezhissöör koos mingi prügikollist räppariga külastab 20 aastat hiljem võtteplatse. Päris muhedad tegelased.