"Das komabrutale duell" (1999)

director: Heiko Fipper

90min.

Germany

Mind pani seda filmi ihaldama üks arvustus, mida ma kahjuks ei suuda hetkel kuidagi netist leida. Seal oli öeldud, et mõttetu verevalamine, kus kaks kampa võitlevad omavahel, tapavad üksteist, siis lapivad end taas kokku, tapavad uuesti jne jne.

Ongi täpselt nii. Väga monotoonne. Kasutusel on püstolid, pesapallikurikad, torujupid, kirved, noad, elektripuurid, mootor- ja tavalised saed, triikraud... võibolla oli veel midagi. Aa, üks kuldse käepidemega musketärimõõk ka. Lisaks tavalisele peksmisele, pussitamisele ja tulistamisele rebitakse pea otsast, tõmmatakse näol nahk maha, rasedal naisel kistakse otse kõhust kaksikud välja ja siis trambitakse nende peal, raiutakse mitu kätt maha.. kõik ei ole enam meeles, sest seal lihtsalt kogu aeg tehakse midagi sellist. Sama palju kui Woody Alleni filmides räägitakse. Kui just kedagi ei tapeta, siis naelutatakse jäsemeid tagasi keha külge või liimitakse sodiks lastud kolpa kokku. Iga vigastust saadab mitmeliitrine verejuga, kõik on üleni läbi ligunenud. Ettenägelikult on neil suvalised secondhand riided, mida pole kahju ära määrida. Tegevus toimub parkides muru peal või mingites koledates betoonelamute keldrites. Muusika on nõmedate sündisaundidega darkwave. Rezhissööri enda tehtud.

Ma olin varem paari Saksa underground splatterit näinud, teadsin et need on kõige räigemad, verisemad ja amatöörlikumad. Kuid siiamaani ei olnud ükski nähtud film veristamise intensiivsuselt ületanud Peter Jacksoni "Braindead"i. "Das komabrutale duell" püstitas uue rekordi. Seda on juba palju raskem ületada, sest "Braindead"is algas põhiline vereorgia viimase kolmandiku ajal, kuid siin toimub see alates esimestest minutitest kuni päris lõpuni - kokku poolteist tundi. Uue rekordi variandid oleksid 1) väga pikk mitmetunnine film, 2) pidevad massistseenid, kus koguaeg tapetakse üksteist 3) monteerida film kiirendusega. Eriefektid on kirjeldamatult halvad, ega seda pole püütud varjatagi. Sama lugu on osatäitjate (mingid kahtlased ahvid kuskilt Balti Jaama turu ümbrusest) ja nende näitlemisega. Seetõttu ongi need filmid erakordselt võikad ja nihilistlikud. Muusikaliseks ekvivalendiks sobiks Anal Cunt.

Saksamaal olid pärast II maailmasõda õudusfilmid tabuteema. 1950-70 tehtud saksa õudukad on peaaegu olematu nähtus. Ma arvan, et just range tsensuur põhjustaski 80ndate lõpu Saksamaal sellise äärmusliku stiili tekkimise. Sest see ei ole enam ka tavaline kõik-müügiks exploitation nagu vana hea H.G. Lewise splatter. See on ikka juba midagi enamat - revolutsioonilise mässu tähendusega nähtus. Ei oska öelda, kas teadlik või mitte.

Lõputiitrite ajal näidatakse nagu naljafilmide puhul kombeks võtteplatsil toimunud äpardusi.