"Deranged" (1974)

director: Jeff Gillen / Alan Ormsby

84min.

Canada / USA

Ed Gein on teinud õudusfilmitööstusele suure teene. Ilma temata poleks "Texase mootorsae veresauna" ega "Voonakeste vaikimist". Kuidas muidu seletada endale inimnahast rõivaid õmbleva sarimõrtsuka prototüübi populaarsust.

On tehtud ka paar Ed Geini biograafilist filmi. Uuema neist, mille nimi ongi "Ed Gein" leidsin aastaid tagasi Eks Kaubamaja videolaenutusest vanade VHSide kastist. Kahjuks vene keelde dubleeritult. Peale selle, et kogu tekst läks kaduma (ma ei oska vene keelt), tundus ka film üsna keskpärane. Oli tahetud teha võimalikult morbiidne lugu kuuvalgel laibakostüümis tantsivast kolkamatsist ja midagi muud põnevat mul sealt meeles polegi.

"Texase mootorsaega" samal ajal on tehtud aga "Deranged", mis on hoopis teine tase. Arvatavasti pole siin kuigi täpselt fakte järgitud, nimigi on muudetud (Ezra Cobb), kuid seevastu on loodud usutav tegelaskuju. Tavaline ju, et maakohas lokkab loomaarmastus ja intsest, kuid mängida välja ühe hillbilly kujunemist nekrofiiliks on juba nõudlikum väljakutse. Just selle nurga alt, et ta pole mõistuspäraselt kalkuleeriv pervert ega ka hull geenius nagu "Seven"i maniakk, vaid ikka täiesti peast segi lollike.

Minu jaoks on hullumeelsus siiani paras müstika. Eks kõik ju oskavad hullutempe teha aga väga raske on mõista seda pöördepunkti, kui kaob vahe fantaasial ja reaalsusel. Alati on see suur saavutus, kui suudetakse seda mingilgi määral vastuvõetavalt lahti seletada. Ezra Cobbi meeltesegadus seisneb selles, et ta elukogemus on niivõrd lünklik, et ta ei saa arugi kui vale suuna tema mõtlemine on võtnud. Ja keegi ei oska midagi halba aimata ka, sest arvatakse et üksildane vanamees lihtsalt vigurdab ja viskab kohatuid nalju. Näiteks pole ta elu sees kuulnud ajalehe surmakuulutustest. Neid lugedes teeb ta siira ja täiesti nihestatud järelduse - kasulik info, mis aitab leida kõige värskemaid haudu ja kõige värskemat toormaterjali. Kõik on naerust kõveras, seda enam et Ezra oskab nii hästi nalja visata, et endal silm ka ei pilgu.
Või siis teine sarnane nali:

Üks paks lesknaine üritab Ezrale külge lüüa ja teeb talle otsesõnu teatavaks: "I need carnal satisfaction"

Ezral pole aimugi millest jutt käib: - "Carnival?"

Eks sarnaseid kohti on siin teisigi ja ikka keerleb koomika Ezra eluvõõrdumuse ümber. Võib vaid imetleda kui iseenesest mõistetava loomulikkusega Roberts Blossom teda esitab.

Alguses on ka üks väärt koht, mis mõjub nagu mustkunsti trikk. Ezra ema on voodis suremas, poeg ei suuda seda tunnistada ja topib talle järjekindlalt suppi suhu. Supp on heleroheline löga nagu "Reanimator"is. Samal hetkel kui ema lusikatäie alla neelab saabub surm ja suust vallandub hoopis punane löga. Värvide maagia.

Ning last but not least, aeg ajalt ilmub ekraanile telereporter (samasugune ühiskonna südametunnistuseks kehastunud prillidega värd nagu Olaf Suuder), istub mumifitseeritud vanamuttide kõrvale Ezra elutoas ja kommenteerib toimuvat tõsisel ilmel.

Mida rohkem ma seda filmi meenutan, seda enam tundub ta mulle süsimusta komöödiana.