director: Dario Argento
98min.
Italy
Dario Argento rezhisööridebüüt, klassikaline giallo ja üks kuulsamaid neist. Mitte esimene omasugune, kuid väidetavalt põhjustas just see Itaalia giallofilmide buumi. Sain teada veel mõned selle zanri märksõnad: mõrvaril peavad olema mustad nahkkindad ja relv on enamasti läikimahõõrutud metallist terariist. Tapmisstseenid on kui vähegi võimalik siis filmitud ründaja vaatenurgast. Sellepärast, et giallod on mõrvamüsteeriumid, kus süüdlane selgub alles lõpuminutitel. Klassikalise giallo süzheeliinid on üsnagi piiratud. Paljuräägitud ebaloogilisustega üritatakse tegelikult seda kindlalt paigas ülesehitust veidi ootamatumaks muuta.
Verd oli vähevõitu. Ja mis seal salata, ma ei saa ikka täit naudingut ühest krimiloost, kui puuduvad nõiad, selgeltnägijad või muud õuduse ja müstika elemendid. Tüüpilistest giallodest neid kahjuks ei leiagi, kuid nii vähe kui ma neid ka näinud olen, siis igas filmis on ikkagi mingi värvikas ebatavaline detail. Näiteks Fulci "New York ripper"i piilupart Donaldi häälega mõrvar jääb mind elu lõpuni kummitama, kuigi film ise oli üsna suvaline politsei ja serialkilleri peitusemäng. Käesolevas filmis on ka oma veider joon sees, aga see on üsna varjatud kujul.
Niisiis meeldis mulle "Klaasist sulgedega linnus" kõige rohkem külahullust kunstniku kõrvaltegelane - elab üksinda hiiglaslikus mahajäetud lao- või tehasehoones, on kõik uksed-aknad kinnimüürinud, ainuke ligipääs on teise korruse aken kuhu tuleb ronida redeliga. Kunstnik ise näeb välja täpselt nagu vanapagan eesti muinasjuttudes. Ja ta sööb kasse! Tegelikult ongi just kunstnik kaudselt süüdi mõrvades, sest üks tema vana maal (naivistlik talvemaastik, kus keset lumehangesid on kujutatud mõrvastseeni) tuletab tapjale unustatud sündmused meelde ja nii need mõrvad algavadki. Kunstnikuga on väga lahe dialoog ka. Sõna-sõnalt pole meeles, aga umbes selline:
"I want to ask about one of your older paintings"
- "Nah, I don't do that stuff anymore. Now I'm into symbolism."
"Why?"
- "Because I feel symbolistic! Do you have a problem with that!?"
Mitu võtmestseeni toimub kunstigaleriis, kus on üks huvitav skulptuur - hiiglaslik linnujalg. Täpselt samasugust on kujutatud ka Magma esimese plaadi kaanel.
Kokkuvõttes hea tempoga ja stiilse atmosfääriga film, parim võimalik muusika (Morricone), kuid jäi minu jaoks natuke liiga tavaliseks võrreldes mõne teise Argento hilisema teosega. Neile krimifännidele, kes ei vaja mingeid lisaperverssusi või lähiplaanis detailseid noahoope on "Bird.." kindlasti kohustuslik vaatamine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar