"Robo vampire" (1988)

director: Joe Livingstone

90min

USA / Hong Kong

Alguses oli väga raske jälgida, kuid ühel hetkel sain aru, et "Robo vampire" ongi selline film, mida vaadates tuleb leppida olukorraga. Siiani nähtutest kõige halvemini jälgitava süzheega film. Tegelikult peaks ju olema lihtne dzungliaction, aga välja tuli hoopis mingi teismelise karatepoisi õudusunenägu.

Sisu on järgmine: on narkokaubitsejad, koos mingi võluriga, kelle käsutada on kari vampiire. Teisel pool on muidugi politsei. Kui üks politsei saab surma, siis tehakse temast ilma pikemalt mõtlemata robot. Selline nagu Robocop. Üks agent on pahade käes vangis (teda piinatakse iidsel veetilgutamise meetodil) ja robot saadetakse vist teda päästma. Aga tegelikult on seal veel terve rida politseisid, kes justkui tegelevad selle sama asjaga, satuvad ise ka vangi ja siis jälle mingid kolmandad tegelased päästavad nad ära ja siis nad ründavad narkovillat ja lasevad selle õhku ja...

Kaks kolmandikku filmist koosneb kaklus- ja tulistamisstseenidest - keegi varitseb kuskil puude vahel ja hakkab tulistama või lihtsalt suvaliselt hakatakse kuskil külavahel üksteist klobima. Aetakse kurjategijaid taga, siis jälle ajavad nemad politseid taga. Väsitavaks teeb asja see ,et täiesti võimatu on aru saada kes on kes. Robot võitleb põhiliselt vampiiridega. Vampiirid on ikka päris imelikud siin. Ma kuskilt lugesin varem ka selliste kohta, nii et ma ei tea kas nad ongi aasia filmides pidevalt sellised, aga igaljuhul nad liiguvad ainult hüpates. Kaks jalga korraga nagu kängurud. Ja käed on kogu aeg ette sirutatud. Kannavad teatud ajaloolist idamaade riietust ja pilluvad sõrmeotstest sädemeid. Neid saab võitlusvõimetuks muuta paberitükki laubale kleepides. Kõige tugevamal vampiiril on karvane ja kihvadega ahvi nägu. Ülejäänutel pole eriti kihvu ega verehimu märgata. Tapavad hoopis tossuga, mis teeb ohvrite näo üleni veriseks. Magavad siiski kirstudes.

Üks kõrvaltegelane on vaim, kes armastab ühte vampiiri (kelle nimi on Peter, kui ma ei eksi) ja kes kasutab relvana vihmavarju. Ja muidugi on kõik hästi läbimõtlematu. Umbes nagu laste sõjamäng. Et kui keegi satub halba olukorda, siis saab väljavabanduseks öelda a'la et jõin võlujooki ja olen surematu vms. Ja tegelikult pole see ju üldse naljakas, kui niimoodi tehakse. Närvi ajab seevastu küll.

Ootasin naljakalt halba filmi, oli väga-väga halb aga liiga kuiv kuidagi, et siiralt naljakas olla. Paar kohta muidugi oli. Aga "so-bad-it's-good" filme otsides ei saa vist kunagi liiga ettevaatlik olla.

Hüppavad vampiirid olen vähemalt nüüd ära näinud.