director: Jaume Collet-Serra
108min
USA
Mõned aastad tagasi oli kassahittidega veel nii, et pidin end tükk aega sundima enne kui suutsin näiteks "Sõrmuste isanda" (mis osutus kõige kiuste vägevaks vaatemänguks) ära vaadata. Vahepeal olen isegi paar Harry Potterit ära näinud. Aga nende uute õudukate puhul pole mul kunagi pikka mõtlemist. Olenemata nilbetest kolledzhikarakteritest ja tüütutest screamqueenidest lähevad verevalamisstseenid ikka järjest krõbedamateks. Geenimutatsiooniga kolkahullud ongi vist kujunenud mu lemmikkangelasteks. Ikka palju koloriitsemad tegelased kui zombid.
Aga vahest juhtub nii, et õrnas eas saadud halb filmielamus rikub täiesti mulje ära ja ei tahagi üldse uuesti katsetada. Ja ei saagi teada, kas värske pilguga uuesti vaadates leidub äkki midagi varem tabamatut. Mul oli lapsepõlves ühe vahakujude muuseumi filmiga selline lugu ja siiamaani väldin neid vanu vahamuuseumi õudukaid.
No ja kui nüüd paar aastat tagasi ilmus välja "House of wax", siis mõtlesin, et kas nad üldse suudavadki mingist s***st saia teha. Aga ega seal ju vist polegi praktiliselt mingit seost nende teistega peale vahakujude ja muuseumi. Ja ega siin ei saagi enam üldse rääkida mingist tavalisest muuseumist. Sellepärast ma üldse võtsingi teema üles.
Millalgi tegin väikest researchi autsaiderkunsti kohta. Meelevaldne asi küll, kuid ka seal on tegelikult suhteliselt kitsas teemadering. Eks ka hulludel ja veidrikel ole sarnased kinnisideed. Üks pidevalt korduv nähtus on nö. totaalse omakeskkonna loomine. Pudelikorkidega maast laeni kaetud majad jne. "House of wax"is pole mitte ainult vahakujud (terve linn on neid seal täis laotud), vaid maja ise on vahast. Mitte et mul oleks midagi "lääneliku" külluseihaluse vastu, mitte et mulle ei meeldiks muinasjutud. Aga ikka täiesti ärritavalt naeruväärne ju. Nagu kolmeaastase mõttekäik. A kui ma seda ühel hetkel hakkasin võtma autsaiderkunsti seisukohalt, kus põhitrump ongi ju saavutada midagi täiesti mittemõistuspärast, siis tundus see lausa vaimustav idee.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar