"Orgy of the dead" (1965)

director: Stephen C. Apostolof

USA

Film, mida tuntakse mitte rezhissööri vaid stsenaristi järgi. Nagu Scorsese või Tarantino, kelle nimi saab alati põhikaubamärgiks, kui nad mõne filmi produtsendid on, nii on ka Ed Wood vist kõlavaim "erivajadustega" filmide kaubamärk. "Orgy of the dead" on palju parem kui kõik teised Woodi filmid mida ma näinud olen. Üldse on see üks väga eriline film. Nimelt lemmik muusikafilm mul. Ja üldsegi mitte sellepärast, et seal eriti lahe muusika oleks. Mingi suvaline exotica/lounge'i värk, tegelikult ma ei mäletagi enam täpselt. Aga kunagi sattus nii, et keerasin filmil heli maha, hakkasin muid asju tegema ja panin mingi playlisti arvutis mängima ja ühel hetkel vaatan, et jube hästi sobib pildiga kokku. Ja nii iga järgmise loo puhul. Olen seda filmi isegi paaril üritusel plaate mängides taustavideoks lasknud ja kunagi ei ole pidanud pettuma.Põhjus on selles, et film on ääretult lihtsa sirgjoonelise ülesehitusega. Filmi sisu on järgmine: üks noorpaar läheb autoga sõitma ja neil juhtub kuskil kõrvalises kohas avarii. Nad lähevad abi otsima ja leiavad keset metsa surnuaia, kus hakkab parasjagu toimuma üks müstiline show. Mingi aeg jälgivad nad seda vargsi põõsaste tagant, siis nad avastatakse, võetakse vangi, asi jätkub samas vaimus, kuid ühel hetkel kireb kukk ja päike tõuseb ning kõik surnuaiategelased muutuvad luukeredeks. Hommikul jõuab kohale politsei, noorpaar lamab oimetult omal kohal ega mäleta midagi. Mehe viimane lause on "I had a really strange dream". Ja ongi kõik.

Tegelikult on see ülesehituselt umbes sarnane nagu näiteks Playboy playmate'ide saated. Tüdruk mingis iseloomulikus keskkonnas lahti riietumas ja tantsimas, siis järgmine tüdruk ja järgmine jne. Siin on samamoodi, ei midagi muud kui ainult üksteisele järgnevad striptiisitantsud (midagi kahtlaselt sündsusetut ei juhtu küll kordagi - bikiinid jäävad alati jalga). Aga tüdrukud tantsivad päris koomiliselt (need imelikud väänlevad liigutused, mida tehti näiteks biitlite kontsertidel), tossumasinad on täies hoos, vahepeal ilmuvad kuulekate teenritena välja muumia ja huntmees, üks tüdruk valatakse kullaga üle nagu Goldfingeris, õhtujuht on vampiirimantlis Criswell ... Kõige meeldejäävam absurdinalja koht on kui avariiohvrid jõllitavad salaja paljaid tantsijaid ja nende silmist (eriti mehel) peegeldub täielik segadus ja õudus.