"Maniac" (1980)

director: William Lustig

83min

USA

Mitu nädalat kaalusin enne kui otsustasin siiski selle ära osta. Mulle nimelt ei paku slasherid erilist pinget. A seda haibitakse igal pool kui erakordselt võigast, julma jne. ja eks ma selle ohvriks langesin. See on täielik jama, mingist ennenägematust vägivallast ei saa siin juttugi olla. Ühel lastakse küll pea lähidistantsilt tükkideks, kuid see ei ole ometi asi millega saaks filmiajalugu rikastada.

Õnneks ei ole "Maniac" järjekordne lapsi kiusava noakangelase lugu a'la "Slumber party massacre" või "My bloody Valentine". Ega ka politseijaoskondade ja autokihutamistega jälitusfilm. Hoopis katsetus luua sarimõrvari psühholoogilist portreed. Tulemus on igati painajalik ja groteskne ning selles mõttes tasub ta meeldejätmist küll.Mul oli põhikoolis üks klassivend, keda kõik energilisemad poisid kiusasid ja ülejäänud lapsed lihtsalt põlastasid ja ignoreerisid. Ta oli suur ja paks, käis vaeselt riides sest teda kasvatas üksikema ning õppis hästi. 7ndas klassis olid tal tekkinud juba närvilised tõmblevad liigutused, ta rääkis omaette ja ei õppinud enam üldse hästi. Viimane kord nägin teda pärast keskkooli eemalt tänaval. Tal oli selline täiesti äraolev silmavaade, umbes nagu prükkaritel, kes istuvad trollipeatuses ja sõimavad mingeid olematuid inimesi. Huvitav kuidas tal nüüd läheb?

Seda kõike tuletas mulle meelde "Maniaci" peategelane. Vist kõige õnnetum ja kaastunnet äratavam sarimõrvar kinolinal. Suur ülekaaluline erak oma perversses lilla tapeediga keldrikorteris, mis on täis mannekeene, kellele on pähe naelutatud naisohvrite skalbid. Parimad on pidevalt korduvad stseenid, kus ta lihtsalt vedeleb voodis, kaisutab mõnda mannekeeni ning vestleb oma kujuteldava ema/armukesega. Või siis jändab läbi nutu ja naeru mingite mänguasjadega nagu väike laps.

Vahepeal aga ilmub kontrastina välja maniakis peituv täiesti sotsiaalkõlbulik normaalne külg kui ta hakkab flirtima ühe fotograafiga. Loomulikult jäävad ühel hetkel peale sisemised deemonid ja see viib loogilise lõpuni. Siinkohal muutub filmi stiil ootamatult müstiliseks b-õudukaks. Uduvines surnuaed, haua seest sirutuvad välja käed, lõpuks ärkavad kõik mannekeenid ellu ja rebivad maniakil pea otsast. Hmm.... see tegi päris nõutuks ja jättis alguses väga halva mulje. Siis taipasin - mõte on tegelikult selles, et käis lihtsalt plõks, lootusetu sisemine võitlus sai läbi ning algas viimane deliirium. Ja kui on juba selline tüüp, kes naelutab nukkudele skalpe pähe, siis miks ei võiks tema hulluksminemine välja näha nagu mingi kehv õudusfilm. Üks koht oli aga päris jahmatamapanev, siiamaani imestan. Varem on filmi jooksul näidatud, kuidas mõrvar jälgib teleuudistest oma kätetöö kajastamist, seega olulised päevakajalise tähtsusega sündmused. Ja siis filmi lõpus kui politsei tuleb teda vahistama .... sõidab maja ette suvaline vilkuriga auto kust hüppavad välja kaks tavalistes riietes selli, jooksevad tapja uksest sisse (see lamab näiliselt surnuna liikumatult voodis), vaatavad toas nõutult ringi (ohhooo, vaat' kui palju veriseid mannekeene tal) ja astuvad sama targalt uksest välja. Isegi Ed Wood vist poleks seda paremini suutnud teha.