"Brainiac: El baron del terror" (1962)

director: Chano Urueta

77min.

Mexico

Filmikarbi kaanele on kirjutatud "The most bizarre horror movie. Ever." Loomulikult ei saa neid reklaamihüüatusi kunagi puhta kulla pähe võtta. Nii võiks arvata et praktiliselt iga film on incredible masterpiece ja instant classic. Aga fännid tõesti korrutavad igal pool kui bizarre see "Brainiac" ikka on. Eks oli vaja siis ära vaadata. Aus reklaamlause oleks olnud "One of the many bizarre horror movies made in sixties".

"Brainiac" ei erine oluliselt kümnetest teistest piiratud vahenditega tehtud vanadest ulme-/õudusfilmidest ja neil kõigil on mingid oma väikesed nõksud, mis panevad kulmi kergitama (kasvõi see sama hiljuti vaadatud "Horrors of spider island").

Film algab inkvisitsiooni kohtuistungiga. Kuulatakse üle parun Viteliust, keda süüdistatakse laipadega ennustamises (?) ja naiste võrgutamises. Ja ega ta ei varjagi oma nõidumisoskust - nagu muuseas võlub endal ahelad jalgade ümbert ära. Nõid viiakse hukkamisele, mille käigus ta paneb oma kohtumõistjate peale needuse, lubades kättemaksu nende järeltulijatele. Seda ennustab ühe komeedi ilmumine ja see kordub 300 aasta pärast. Tuleriidastseen on väga sarnane Mario Bava "Mask of satan" algusele - siseruumides filmitud lihtne kuid mõjuv gooti atmosfäär. Raagus puuvõred, dramaatiline valgus, tõrvikud, maskides timukad. Siin on ainult sisse toodud eriefektid (see, kuidas parun suudab läbi maski identifitseerida inkvisiitorite näod), millele ei tundu olevat muud põhjust, kui mõjuda lihtsalt kohatult veidrana.Järgneb ajahüpe ja film jõuab oma kaasaega - aastasse 1961. Käes on kättemaksutund. Taevast liuglebki alla kivikamakas, mille seest astub välja moondunud parun. Tal on pulseeriv kummist kuradimask, pikk haraline ussikeel ning abitult tolknevad krabisõrgade moodi käpad. Ei viitsi nüri üksikasjalikkusega kogu filmi ka ümberjutustada. Lühidalt siis, et parun viib oma plaani üldjoontes täide ja lõpuks tulevad kaks politseid (nad näevad välja oma spetsiaalses kollitapmise varustuses täpselt nagu ghostbusterid!) ja tapavad ta leegiheitjatega ära.

Põhiline naljanumber on kuidas parun maiustab ajudega. Need on tal kena antiikse karika sees salalaekas peidus. Öeldes, et ta peab rohtu võtma, hiilib ta laeka juurde ja pistab siis neid väikse lusikakesega. Parim wtf-stseen on kui parun võtab ülidramaatilise muusika saatel salalaekast ajudekarika, läheb kõrvaltuppa... ja paneb karika uude laekasse. Stseeni lõpp.

Samuti pakkusid lõbusat meelelahutust tema rünnakud. See käis alati täpselt ühtemoodi. Paaril korral isegi täiesti üks ühele lavastatult - kõik tegelased on paigutatud samas ruumis samadele kohtadele ja isegi liigutused on samad. Enne ajude imemist hüpnotiseeritakse ohvrid ära - nende tardunud jõllitamine on kah täitsa vaatamisväärsus.

Mitu korda oli väga selgelt näha, et kui esiplaanil oli paar tegelast autoga või pargis jalutamas, siis tagaplaaniks oli suur foto. Pole mujal seda vana nippi veel nii läbinähtavana kohanud.

Aga ma oleks äärmiselt pettunud, kui see jääks mu kõige veidramaks õudusfilmielamuseks.