"Battle Royale" (2000)

director: Kinji Fukasaku

122min.

Japan

Kui film vaadatud sai, olin täiesti kindel et see peab olema tehtud koomiksi järgi. Lõpp jättis veel eriti sellise mulje. Aga tuleb välja et ei olegi - hoopis tavalise raamatu järgi vändatud.

Oli head ja oli halba. Kõige rohkem häiris mind isiklikult filmi nilbelt moraliseeriv toon. Mind valdas umbes samasugune segane tunne nagu näiteks "Reporterit" vaadates - ei saa päris täpselt aru kas see on idiootide tehtud meelelahutus või on see meelelahutus tehtud idiootidele. Võib ju leppida, et on majanduskriis, õpilased ei viitsi koolis käia ja ei austa täiskasvanute autoriteeti. Aga miks peab seda toppima vägivallafilmi? Kas siit peaks midagi õppima või?

Idee oli tegelikult lihtne Ja vaimukas - ellujäämismäng, kus üks keskkooli klass on vangistatud saarele ja nad peavad üksteist juhuslikult kätte jagatud relvadega tapma. Iga kord kui keegi sureb ilmub ekraanile õpilase nimi ja number ning kui palju neid veel järel on. Jällegi hea mõte - ega muidu ei suudaks vist küll punktiseisu jälgida. Takeshi Kitano ükskõikselt julma mängujuhi roll oli cool. Märkasin, et tas on midagi ühist Clint Eastwoodiga. Soundtrack, mis koosnes ainult klassikalise muusika hittidest andis filmile suurejoonelise meeleolu. Klassikaline muusika vist tekitab alati seda. Loodus oli ka ehedalt jaapanipärane.

Aga jah, kole on vaadata kuidas noored inimesed võitlevad südametunnistusega ja pilluvad õõnsaid ahastavaid fraase nagu mingid viimased dramaqueenid. Kokkuvõtvaks moraaliks on (trummipõrin ja fanfaarid), et tõeline sõber on valmis surema oma kaaslase nimel. Masendav küünilisus ja nullteravmeelsus.