teisipäev, 30. oktoober 2007

"The call of Cthulhu" (2005)



director: Andrew Leman
47min
USA




Selle filmi puhul on olnud kaks tõsist väljakutset. Esiteks, teha ühe fantaasiakirjanduse suurteose võimalikult originaali järgiv esmaekraniseering ja teiseks, imiteerida autentselt klassikalist ekspressionistlikku tummfilmi. Ise ma pole eriti põhjalikult Lovecrafti lugenud, ei oska öelda kui hästi see esimene väljakutse on õnnestunud, on nii- ja naasuguseid arvamusi, aga teine väljakutse on igati edukalt läbitud. Ja sellele on lihtne ja täiesti geniaalne põhjendus - jutt on pärit aastast 1926. Kohati alguses tundus, et midagi justkui oli natuke viltu - pilt liiga hea kvaliteediga vist, kuigi defektse filmilindi mulje jätmisega oli ikka kõvasti vaeva nähtud. Või oli valgustus kuidagi liiga selge ja toores. Ei tea. Aga ma vaatasin ikka ülikriitilise pilguga ka ja need on tühised tähelepanekud.

Kõigele põnevale ja ebatavalisele, mida tummfilmidest leida võib on kenasti püütud koht leida. See muutub siin mõneti omanäoliseks õudusfilmihuumoriks. Teatraalne make-up ja ülevõimendatud miimika, nurgelised dekoratsioonid unenäostseenides, lõpuks isegi stop-motion plastiliinikoletis. Siiski, mässavate merelainete kujutamisel kasutatud sätendav kangas (nagu vahest teatrietendustes) mõjus juba peaaegu liialdusena, siuke kulunud Lynchilikult camp võte ka juba. Tekkis kerge oht, et asi kisub paroodiaks. Aga kõigest on näha, et tööd on hoolikalt ja fanatismiga tehtud, ainult parimat silmas pidades. Ma arvan, et esimest Evil Dead'i näiteks (kui tuua mingi täiesti laest võetud võrdlus) tehti samasuguse fanaatilise mõnuga.

See on ka hea, et film on lühike. Õnneks ei ole hakatud mingit pikka draamat arendama, see on ikka juba puhas õudus, kui tummfilmides on mingid mitmeminutilised jõllitamised ja kätega vehkimised dialoogi aseainena.
Ja seda ka veel, äärepealt oleks unustanud, et võrratu filmimuusika on. Peenelt filmimontaazhi järgiv ja vaheldusrikas. Kohati nagu Wagner, siis jälle nagu Ligeti. Siia otsa võin öelda mis on olnud mu kõige kohutavam tummfilmi soundtracki elamus ka - Giorgio Moroderi "Metropolis". Totaalne atmosfääritapja!

Kommentaare ei ole: