"Delirium" (1972)

director: Renato Polselli

101min.

Italy

Inglise keeles on selline omadussõna nagu "sleazy". Kõlab nagu midagi, mis on kleepuv ja libe, kergemeelselt provotseeriv, üsna nilbe, mäng hea ja halva maitse piiridel. Õigetes giallodes on alati seda sleaze'i, muidu oleksid nad tavalised krimimüsteeriumid. "Delirium" on siinkohal heaks näiteks. Mickey Hargitay, kes mängis naljakas camp õudukas "Bloody pit of horror" punase maadlejatrikooga timukat, on siin psühhiaatri osas, kelle salakireks on noorte naiste tapmine. See on tema jaoks ainus võimalik viis saada rahuldust ja tal on kohutavad süümnepiinad, sest kodus ootab teda kirglikult armastav abikaasa. Toimuvad tohutust seksuaalsest frustratsioonist kantud stseenid - naine vähkreb higiste linade vahel voodis ja ulub "I love you I love you!", samal ajal teeb mees peegli ees grimasse, katkub juukseid ja kriiskab "My wife is still a virgin!". Deliirium on siinkohal tõesti tabav sõna. Kuna sellist tunnete tormi on siin nii palju, siis pole ta ühel hetkel enam eriti huvitav, aga siiski lõbusam kui korralike näitlejatega kiredraamades, sest seda kujutatakse umbes samaväärse realismitajuga nagu seda võiksid teha lapsed, kes mängivad kodu. "Delirium"it vaadates teadvustasin ma lõpuks veel ühe giallode huvitava koostisosa. Nimelt, täiesti teadlikult ei püüelda tõetruuduse poole. Rezhissöör on võtnud mingi banaalse mõrvajuurdluse alusraamiks ja seda väheste võimaluste kiuste püüdnud loominguliselt ja kunstipäraselt täita. Umbes nagu "Värvi ise!" raamatus. Sain sellest aru, kui märkasin, et ühe naise kleidivöö on samasugune triibuline nagu ühe mehe lips. Ja kuidas politseide eredavärvilised särgid harmoneeruvad interjööri kangastega. Ja jälle kord, täiesti tavaline juhtum, oli siin suurepärane soundtrack. Üks lugu jäi veel mitmeks päevaks kummitama.