"Black night" (2005)

director: Olivier Smolders

89min.

Belgium

Mulle üldiselt ei meeldi luulekunst. See pole mulle peaaegu kunagi midagi pakkunud. Enamasti tunnen ma ennast luulet lugedes nagu esimese klassi laps. Või nagu need, kes ütlevad galeriid külastades kohmetult, et nad on lihtsad inimesed ja ei mõista tänapäeva kunsti. Veerin iga rida mitu korda üle, siis järgmine rida tundub eelmisega täiesti seostamatu jne. Mind häirib igasugune mänglev keelekasutus. Eks on muidugi erandeid. Meenub midagi Vares-Barbaruselt ja Brechtilt. Aga enamasti tähendab luuletus mu jaoks mingit ebamäärast ümmargust hämamist. "Black night" on just selline filmipoeesia, mis eirab traditsioonilist esituslaadi. See on nagu unenägu, kus stiliseeritud omaloogikaga keskkonnas liiguvad ringi mingid karakterid ja järgivad mingeid käitumismudeleid. Siin ei ole kohta küsimustele miks?, millal?, kuidas? Nii et pole põhjust hakata mõtlema miks on peategelasel näol punane sünnimärk, mis kaob poole filmi pealt ära? Kes on see rase neegrinaine tema magamistoas? Miks kestab siin filmis päev ainult viisteist sekundit? Miks mingi mees pargis püstolit paugutab? Miks kogu aeg suures plaanis eksootilisi putukaid näidatakse? Miks on lastel ees loomamaskid? Mis kaksikud? Mis topised? Mis libahunt ja -panter? Miks kasutab rezhissöör just sellist sümbolite keelt ja mitte mõnda muud? Ja mida see annab, kui otse ütlemise asemel räägitakse kujundite kaudu? Terve filmi saaks nii küsimusi esitades ümberjutustada ja lõppedes mõistmisest ikka sama kaugele jääda kui alguseski. Aga see kõik pole üllatav ega võõristust tekitav. Dialoogi on vähe, eriti nõudlikult jälgimist ei vaja, üsna mugavalt tunneb ennast seal fantaasiamaailmas. Samasugust hämarat seletamatust on ka Lynchi, vendade Quay ja Greenaway teostes, üldse peaaegu pooltes kunstifilmides. Eriti meenutas miskipärast Cronenbergi "Spider"it. "Black night" on oma tumedas müstikalembuses mõneti õudusfilm, aga kaalukausi raskus langeb siiski kunsti ja eksperimenteerimise poole. See tähendab aga paraku, et visuaalne esteetika võidutseb sisu üle. Seetõttu on loomingulise lähenemisega low budget zhanrifilmid alati huvitavamad, sest seal eksperimenteeritakse olude sunnil ja sisust lähtuvalt.