"The thing with two heads" (1972) (vahepeatusega Mahavoki kontserdil)

director: Lee Frost

93min.

USA

See oli nüüd see õige kahepealise mehe film, mille ma enne "The man with two heads"iga segi ajasin. Kõlab ehk uskumatult, aga tegu oli täiesti vaimustava filmiga. Poolteist tundi möödus nii, et ei pannud tähelegi. Tippkirurg teeb eksperimente elundite siirdamisega. Ta on just leiutanud peade siirdamise võimaluse, kui selgub, et ta põeb kaugelearenenud vähki. Elada on jäänud vaid paar nädalat. Ta plaanib riskida oma pea siirdamisega mõne terve keha külge, kuid doonorit ei leia kuskilt. Viimasel hetkel, kui kirurg on juba koomas, loovutab üks surmamõistetud neegervang oma keha teadusele. Operatsiooni esimene etapp õnnestub, järgmisena peaks amputeerima neegri pea, aga ta ärkab valel ajal narkoosi alt ja pole oma olukorraga üldse rahul. Seda hullem, et tema kehale siirdatud pea on rassistlikult meelestatud. Sünopsis nagu mingil kõige naeruväärsemal trash exploitationil, seevastu teostus ja jutustuse toon olid täiesti korralikult läbimõeldud ja viimistletud. (Larry Cohen'i "It's alive"iga oli sama lugu. Meeldetuletusena, see on täie tõsidusega usutavalt edastatud lugu tapjaimikust.) Edasi võtab film uue pöörde, muutudes romuralli stiilis kihutamiseks, kus ees põikleb krossimotikas ja tema järel politseiatude laviin. Viimastest jääb pärast paarikümne minutilist actionit järi kuhi vanarauda. Aga vahepeal oli kell saanud nii palju, et oli viimane aeg võtta takso ja sõita Mahavoki kontserdile. Olin selle otsuse juba paar päeva tagasi teinud, nii et paratamatult tuli film pausi peale panna. Kohale jõudes oli välisukse taga sabas vähemalt sada inimest. Tohutu haip on levinud. Lugude järjestus oli nii, et hitt Kare Kauksiga, siis paar Heini Vaikmaa instrumentaali, siis jälle Kare kauks jne. Need Vaikmaa lood olid kohati naljakad, umbes nagu "Kodu keset linna" teemamuusika, mis on arendatud täispikaks looks. Olin Rock Cafe's esimest korda ja kohe sain kinnitust kuuldusele, et seal on halb akustika. Valjult ei saa mängida, läheb pudruks kätte. Seetõttu oligi siuke veidralt vaikne kontsert, mida muutis veelgi ebaloomulikumaks Mahavoki steriilne saund. Oli tunne nagu kuulaks mõnda nende digitaalselt remasterdatud plaati, millele mõni napakas produtsent on püüdnud noorenduskuuri teha. Et keeraks trummide juurde siukest mõnusat elektroonilist tiksumist ka, lahe ju! Ja siis nad olid veel surround heliga mässanud, mis läks samuti täiesti puusse. Noh, tore kuulda neid vanu hiilgavaid lugusid muidugi, lõpus kui mängiti "Mägede häält" oli publik juba ekstaasis ja endalgi tuli peaaegu pisar silma, aga mingit tõsiseltvõetavat uut tulemist ma siin küll ei näe. OK, tulin kenasti viimase trolliga koju ja vaatasin filmi lõpuni. Ega seal palju enam ei juhtunud, mingit erilist puänti ei tulnud, aga hea fiiling kestis lõpuni välja.