director: Junji Kurata
93min.
Japan
Trash-Can-Dance'is oli mõni aeg tagasi meeldetuletus sellest vanast monsterifilmist, mis oli siinsetes kinodes kunagi paras sensatsioon. Minu jaoks oli ta saladus tänaseni, sest tollal mind ei lastud millegipärast seda vaatama. Ma vist ise kartsin ka omajagu, sest kuidagi oli tekkinud ettekujutus, et sauruste näod on lähedalt eriti hirmsad. Ühel naabripoisil oli väike kummist Godzilla nukk ja see oli nii eemaletõukavalt kärnase nahaga. Mäletan ähmaselt vaid sauruse siluetiga käsitsi maalitud plakateid ja seda, kuidas jooksin õhtul kinost tulnud emale vastu, küsides, et kas oli ikka nagu päris, mis liiki saurused jne. Üks mu lemmikraamatuid oli sel ajal "Kui krokodillid lendasid". Nüüd siis film nähtud ja tuleb tunnistada, et asjal oli täitsa oma võlu. Stseen, kus koletis ründab järvel esinevat kantribändi on täielik klassika. Pooleks rebitud supleja koht mõjus ka päris rabavalt, tundus justkui Joe D'Amato oleks korraks juhtimise üle võtnud. Hiidsisalikud nägid üsna loomutruud välja, kuid nende liikumine oli alla igasugust arvestust, pterodaktüli puhul eriti. Ta lihtsalt kõigub õhus edasi tagasi. Aga kõige imelikum oli muusika. Paaris kohas töötab ülihästi, plesiosauruse märatsemist saatev saksofoniga fusiondisco kah veel arusaadav, kuid enamjaolt on see nii ebasobiv kui üldse olla saab. Näiteks finaal, kus purskab tuld, voolab laava ja kaks saurust peavad verist surmalahingut - taustaks mängib mingi kohaliku Jaak Joala romantiline ballaad. Ma loodan et ta laulis vähemalt saurustest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar