director: Colin Eggleston
92min.
Australia
Abielupaar, kel on raskusi omavahelise läbisaamisega, sõidab nädalavahetuseks loodusesse närve rahustama. Aga nad võtavad vale suuna ja leiavad õhtu saabudes end mingist täiesti suvalisest kohast, kus keegi pole kuulnudki nende otsitavast sihtpunktist. Öö möödub autos keset metsarägastikku. Seletamatud hääled, sahinad ja praksatused - kõhedust tekitav öise looduse varjuelu. Hommik toob kaasa uue lootuse - selgub, et sealsamas saja meetri kaugusel on imeilusad liivaluited ja sügavsinine ookean. Kuid puhkajad on kinni oma meeleseisundis, mis ei lase ümbrust nautida. Nii mõjub ka paradiisirand eemaletõukavalt. Sipelgad ronivad toidu sisse, opossumid üritavad telki tungida, kajakad tiirutavad ähvardavalt pea kohal, rohu sees varitsevad mürkmaod, rannast kostab õõvastavaid merilehmade armuhüüde. Ise seda tunnistamata tajuvad mees ja naine, et kogu loodus on nende vastu sõja kuulutanud. Nii et seekord ei tule võidelda väärastunud inimsööjate, mutanteerunud putukate või nende ülejäänutega, kes tavaliselt sellistes filmides esinevad. Siiski lõpeb pikk paranoiline nädalavahetus mõlemi tegelase surmaga. Nad ei suuda võidelda looduse stiihiaga ja see neelab nad endasse. Mitte suure äkkrünnakuga või mõne võitmatu kiskja küünte abil. Ei midagi üleloomulikku või ebatavalist, see kõik võiks ka päriselt juhtuda. Nagu tavaelus on ka siin nii mõndagi mõistetamatut millel puudub vastus, seda juhuste kokkulangevuse maagiat ja argiste asjade sümbolismi, kuid just täpselt nii palju nagu seda igapäevaselt kohtabki. Õudukad, kus ei juhtu otseselt midagi ülemäära õudset mõjuvad alati kuidagi eriliselt. Kui ma mõtlen Austraaliale, siis meenuvad kohe postapokalüptilised filmid, sest nende tegevus toimub peaaegu alati surnud kõrbemaastikel. Kui on vaja kujutada looduse salapära, selle konfliktsust tsiviliseeritud inimesega, siis Austraalia on selleks üks sobivamaid kohti. Panin kohe Peter Weir'i "Last wave"i allalaadima. Võibolla kirjutangi järgmiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar