director: Doris Wishman
66min.
USA
Kõik tunnevad Arthurit tagasihoidliku noormehena, kuid viimasel ajal juhtub nii, et kui ta saab mõne naisterahvaga kokku ja sel on kõrvas kuldsed kõrvarõngad, siis ta muutub maniakaalseks ja hakkab neid vägistama. Detektiiv külastab ükshaaval naisi, kes jutustavad kõik detailselt ära ja nii saab vaataja igast korrast selge pildi, kuigi piisaks muidugi ka vaid ühest. Siis jõuab detektiiv arstini, kes on Arthurile hiljuti operatsiooni teinud. Kui uurija on arsti küsitlenud juba kolmel korral, öeldakse lõpuks välja, et see operatsioon oli peenise siirdamine. Täpsemalt siis nii, et Arthuril oli naistemehest sõber Felix, kelle peenist Arthur ihaldama hakkas, arvates et siis saab temagi oma häbelikkusest naiste vastu üle. Ja kui Felixil avastati surmav viirushaigus paistiski võimalus saabuvat. No ja Felixile meeldisid väga kuldsete kõrvarõngastega tüdrukud. Aga seda ei tea, miks Arthur vägivaldseks muutus. Ei meenu ühtegi filmi, kus oleks olnud nii väärakas, juba algusest ette teada ja samas nii halvasti põhjendatud puänt. Natuke liiga tavalise amatöörliku sexploitationi moodi oli kõik. Aga Doris Wishmanil on omalaadne naljakas kaamerakäsitlus vähemalt. Ta keerutab sellega palju ringi ja pöörab tähelepanu täiesti suvalistele asjadele. Näiteks jälgib pidevalt jalgu ja käsi. Või kui dialoog on, siis näitab tummasid nägusid ja tekst on peale loetud. Nagu tahtmatult tekkinud eksperimentaalkino.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar