"It's alive" (1974)

director: Larry Cohen

91min.

USA

Minu arust on "It's alive" üks ebaõnnestunumaid pealkirju (kuigi sellest on päris vaimukas tagline tuletatud). Ta tekitab täiesti valesid seoseid. Teades, et filmis peaks olema mingi beebi, siis arvasin et ju on tegemist millegi "Basket case"i sarnasega. Et peab taluma poolteist tundi mingi kummimonstrumi tantsu, saateks pingutatud õudukahuumor. Nagu "Basket case"ile, nii on ka "It's alive"ile tehtud kaks järge, mis tundub mulle millegipärast alati kahtlane (kuigi siin puudub igasugune loogika, sest üdini mõttetule filmile ei hakataks ju järgesid tegema).Sisukirjeldus ei tõota samuti midagi erilist: keskealisel abielupaaril sünnib lapse asemel üliagressiivne tapahimuline mutantbeebi, kes põgeneb otse sünnituspalatist, jättes maha kuhja arstilaipu. Tapjaimiku jälitamine osutub keerulisemaks kui võiks arvata, samal ajal kasvab pidevalt tema teele jäävate juhuslike ohvrite arv. Lõpuks saadakse ta kätte, kui on just selgunud, et ta pole ainus.

Aga vaatamata sellele oli "It's alive" hästi tehtud ja põnev film, mida saab täiesti õigustatult õudusklassikaks pidada. Alles ma virisesin siin ühe filmi puhul ja tõin peamise miinusena esile isikupära puudumise. Noh, antud filmi just see vajalik isikupära huvitavaks muudabki. Kaamera liigub kindlakäeliselt, kõik on paigas ja mõõdetud, on leitud meeldejäävad peaosatäitjad ja kvaliteetse soundtracki on kirjutanud Bernard Herrmann. Väga harva kohtab b-õudukate puhul nii selge visiooniga teostust. Sisu osas ei ole samuti millegi üle kurta. Tegemist on muidugi musta komöödiaga, ei kujutagi ette kuidas oleks võimalik ilma huumorita nii lapsikut ja groteskset lugu jutustada, kuid see huumor on suudetud siiski nii delikaatselt ära peita, et mul ei meenu ühtegi mustema naljaga õudukat. Nimelt põhirõhk pole mitte lapskoletise saagivaritsuste ja rünnakute jälgimisel või sellel kuidas politsei teda tulutult püüda üritab, vaid tohutul stressil mida abielupaar kannatama peab. Nad on ju nüüdsest avalikult häbimärgistatud. Isa saadetakse töölt määramata ajaks puhkusele, sest skandaal ei tule firma mainele kasuks. Ema närvid on hullumiseni läbipõlenud, kuid ta üritab seda haleda kangekaelsusega terve mõistuse maski taha peita. Maja piiravad kõmunäljas reporterid. Teadlased teevad enampakkumisi, et saada õigust geeniuuringuteks. Tegelikult beebit peaaegu ei näegi. Allolevatest viimane kaader on ainus koht filmis, kus tema nägu varjamatult eksponeeritakse ja see käib nii ruttu, et ma nägin kurja vaeva, et seda kaadrit tabada.

Omanäolise, kuid kvaliteedi osas ettearvamatu Larry Coheni arvatavasti parim film. Veel soovitan tema esimest filmi, võrratut blaxploitationi maiguga ühiskondlikku satiiri "Bone".