teisipäev, 3. veebruar 2009

"Girl on a motorcycle" (1968)


director: Jack Cardiff
91min.
UK / France

Nagu näha on kätte jõudnud järjekordne madalseis mu blogipidamises. Filme vaatan endiselt ja huvitavaid leide on olnud küllaga, kuid kirjutamine käib üle jõu. Alaline probleem. Seda enam, et kui juba kümmekond äramärkimist vajavat filmi on vaadatud, siis ei tea millega alustada, samal ajal hakkavad mõtted ühe enam laiali valguma. Üritan siis midagi välja imeda "Girl on a motorcycle"i kohta. Euroopa 60ndate arthouse'ile omase sensuaalsusega silmapaistev roadmovie noorest abielunaisest (Marianne Faithfull), kes sõidab varahommikul mootorrattaga Prantsusmaalt Saksamaale oma armukesele külla (Alain Delon). Siin on ekspluateeritud seda isepäise uue generatsiooni naise kujundit, ühte osa 60ndate popkultuurist. Ütlen ekspluateeritud, sest lähenemine on kuidagi erapoolik. Fataalse lõpu suunas liikuv lugu näitab seda naist kui mingit ebastabiilset hüpiknukku. Oma teekonna jooksul hakkavad teda üha enam vaevama identiteediprobleemid, ta joob ennast purju, ei viitsi enam isegi kiivrit pähe panna ja sõidab ennast autobahnil sodiks. Väliselt on ta jah kõige ehtsam mässaja - paljale ihule tõmmatud liibuv must kombinesoon nagu Catwomanil (alternatiivne pealkiri oligi "Naked under leather") ja kihutab uhke Harley Davidsoniga. Film on ülesehituselt lihtne ja selge, siin pole midagi muud peale selle ühe mootorrattasõidu, mida saadavad peategelase sisemonoloogid ja meenutused, kus ta püüab selgust saada oma elukäigust. Ja nii selgub, et ta impulsiivsele käitumisele pole tegelikult mingit kaalukat seletust. Lihtsalt vajadus lahti murda rutiinsest vanemate poolt etteplaneeritud abielust igava algkooliõpetajaga. Isegi mootorratas pole tema enda valik, see on pulmakink tema armukeselt. Marianne Faithfull, kelle elu oli sel ajal eriti tormiline, ta oli siis Mick Jaggeri girlfriend, sobis iseenesest rolli väga hästi. Tema imelik rõõmujoovastus, mingi alaline eufooriaseisund, seda saatev kontrollimatu miimika ja rumalavõitu preternsioonikad mõttevälgatused teevad temast väga karikatuurse "rebel without a cause"i. Veelgi enam, flashbackide puhul on kasutatud psühhedeelset solarization efekti, nagu oleks tegemist hallutsinatsioonidega. Soundtrack pole mingi hardrock või kantri nagu "Easy rider"is, vaid esmaklassiline orkestreeritud pop nagu Euroopa filmile kohane. Peategelase kurb saatus mõjub veidi konservatiivse targutusena. Tahetaks justkui mõista anda, et see on pereväärtustest kõrvalehiilimise paratamatu tulemus, aga sellepärast ei tasu eriti muretseda. Selle allteksti võib rahumeeli ära unustada, ma ise ei mõelnud filmi vaadates kordagi nii, vaid nautisin efektselt kooskõlas pilti ja muusikat, suurejoonelisi maastikuvaateid ja ilusaid näitlejaid. Sisu on vähe, seevastu on visuaalsega kaasnev meeleolu palju õigem kui nii mõneski teises 60ndate kultusfilmis. Eriti lahedad olid kohad kus motikaga sõit oli taustale peale monteeritud.























Kommentaare ei ole: