director: Ulrich Edel
138min.
West Germany
Vaatamist alustades polnud mul eriti mingit arvamust. Ei oodanud teab mis superfilmi, ei kartnud ka, et tuleb täiesti mõttelage seisundifilm. Ja selle, et lugu jutustab heroiinisõltuvusest olin üldse ära unustanud, arvasin et on lihtsalt 70ndate lõpu Berliini noorte tänavaelust. Niisiis võtsin filmi kriitikavabalt sellisena nagu ta parajasti mu silme ees jooksis, väga harva juhtub sedasi, ja kohe tunduski, et on mõnus vaadata. Narkofilmidega on nagu narkootikumidegagi - kui ootused on üles kruvitud, siis on tunne, et ikka pole päris nii nagu võiks. Midagi on alati üle või puudu, vähemalt mul on enamasti nii läinud. Kuulsaimate filminäidete varal - mõned üritavad pakkuda fantastilisi seiklusi ja vaatemängu ("Trainspotting", "The trip") ja mõned üritavad võimalikult koshmaarset pilti maalida, mis kisub samuti ulme valdkonda ("Requiem for a dream"). Mõlemal variandil on reaalsusega väga vähe ühist. Uimastid on nii müstifitseeritud nähtus, et väga raske on kõigi nende vastuoluliste hoiatuste ja legendide alt midagi tõelähedast leida. Isegi neid proovides ei ole tulemus kindel, sest kunagi ei ole garantiid, et saad seda mida lubatakse. Igasuguste hallukate ja muu sarnasega on üldse nii, et kui neid üritatakse filmis imiteerida, siis võib realismitaotluse kohe ära unustada. Ma ise pean selliseid asju üsna suvaliseks niikuinii. Vaevalt, et kellestki on saanud sõltlane seetõttu, et ta tahab maailma kogu aeg mingites neoonvärvides näha. Nii et mulle meeldivad narkofilmid, mis väldivad liialdusi ja räägivad asjast kui millestki täiesti tavalisest, sest ega seal pole kokkuvõttes midagi nii uskumatult seiklusrikast. Üks vähestest objektiivsetest näidetest tundub "Panic in Needle Park". Aga veelgi parem ja naturalistlikum on "Christiane F". Esiteks pole siin tuntud staare, mis muudab loo usutavamaks. See on oluline, sest lugu põhineb endise heroiinisüstija mälestusteraamatul, üks tuhandetest omasugustest Lääne Berliinis. Kõik osatäitjad on tõesti sama vanad nagu nende roll ette näeb, st. umbes 14-17 aastased. Teiseks ei tegelda siin mingi üledramatiseerimisega, et miks nii ja naa, et kuidas küll need korralikud lapsed muutuvad prükkaritest junkie'deks. Ei mingeid mõistmatuid vanemaid ja märkimisväärseid koduprobleeme, puberteedi ängi, vilavate silmadega kuratlikke diilereid, tulnukalikult veidraid narkomaane, tänavajõukude kõmmutamisi jne. Vaevalt, et kolmeteist aastasel tüdrukul sellised stereotüüpsed hirmud väljakujunenud oleks. Midagi pole ettemääratud, kõik toimub juhuslikult ja möödaminnes. Keegi ei tee pärast esimese tableti võtmist aastaplaani, kuid loomulikult areneb edaspidine alati tuttava seaduspära järgi.
Christiane tutvub nn. Euroopa kõige modernsemas diskoteegis "Sound" Detleviga, kes pole liigselt pealetükkiv nagu ülejäänud poisid ja sõprus viib kiiresti armumiseni. Esmalt proovitud E või spiid tekitab mõneks ajaks meeldiva olemise ja pärast ajab oksele - ei midagi erilist, umbes nagu esimene kord alkoholiga. Detlevi korterikaaslased on juba proovinud heroiini ja ühel klubiõhtul jõuab kätte Detlevi kord. Et temaga ühel lainel olla, otsustab ka Christiane proovida. Lihtsalt eelarvamustest vabad tavalised teismelised, kes tahavad natuke keelatud viljadega maiustada, mitte mingid koduvägivalla käes kannatavad õnnetukesed. Vajalikku kraami on kõige lihtsam saada "Zoo" metroojaamast. Samas kohas on võimalik ka selle ostmiseks raha teenida - jaama ümbruses tiirleb palju perverte ja nendega ei pea isegi päriselt seksima, piisab suhuvõtmisest või isegi pihkulöömisest. See võib tunduda rõve, kuid kõik teevad seda, ka Detlev, ja nagu näha pole sellest midagi hullu juhtunud. Mõne aja pärast ilmnevad ikkagi kardetud kõrvalnähud, kui õigel ajal doosi kätte ei saa läheb üsna jamaks, nii et parem oleks siiski tülikas harjumus maha jätta. Koos tehakse läbi võõrutus ja pärast mitmepäevast lakkamatut piinlemist ollakse puhtad nagu enne. Nüüd kui on teada millega tuleb arvestada, ei tohiks olla probleemi enesekontrolliga ja kõik algab otsast peale. Rahateenimisvõimaluste osas ei saa olla enam nii valiv ja sõpradega pole ka enam aega tegeleda, sest igal ühel on endalgi piisavalt muret, et järgmist doosi hankida. Need kes veel elus on passivad zombidena metroojaamas. Endine rahulik tsillimine on muutunud kurbade klaasistunud silmadega tühjusesse põrnitsemiseks. Ega ennegi midagi eufoorilist ei toimunud, kuid vähemalt enesetunne oli normaalne. Kujuneb välja väga kitsas huviorbiit - oluline on vaid õigel ajal annus kätte saada ja mitte miski muu ei oma selle kõrval tähtsust. Ei toimu ka mingite kriminaalsete plaanide sepitsemist, sest palavikuliste külmavärinate käes pole võimalik kuidagi kontsruktiivselt mõelda. Allakäiguspiraali lõppu jõudmiseks piisab ühest aastast. Erinevalt paljudest teistest suutis Christiane siiski vanemate abiga vaevast lahti saada ja on siiani elus. Kuid siiski, viimaste uudiste järgi on ta pärast aastatepikkust võitlust taas kord vanal rajal tagasi.
Soundtrackina on kasutatud ainult David Bowie Berliini perioodi loomingut albumitelt "Heroes", "Low" ja "Lodger". Alguses on seda üpris tihedalt ja kõlavad kõige tantsulisemad lood. Üks stseen on filmitud ka Bowie kontserdil. Aga mida rohkem süveneb heroiiniteema, seda hõredamaks jääb muusika ja üksikutel hetkedel kuuleb vaid neid Enoga koos tehtud melanhoolseid sündiämbienti lugusid. See sümboliseerib väga kõnekalt seda tüüpilist huvilangust kõige ümbritseva suhtes. Muusika ja pidudel käimine tundub täiesti tühise naudinguna. Täpselt see ahastava ükskõiksuse tunne, mis halbade trippidega tekib. Päris pikk jutt tuli, ma loodan, et keegi nüüd ei arva, et ma mingit karskluse kihutustööd siin üritan. Tegelikult oli see kõik väga haledalt romantiline ja Christiane osatäitja oli kõige armsam väike heroin-chic.
Christiane Vera Felscherinow
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar