"The perfume of the lady in black" (1974)

director: Francesco Barilli

101min.

Italy

Ma olen suur Itaalia 70ndate progeroki fänn. Olid mõned edukad ansamblid, kes tegutsevad siiamaani, kuid huvitavama poole moodustasid bändid kes tegutsesid vaid lühikest aega ja andsid enne laialiminekut välja vaid ühe albumi. Selliseid bände oli seal sadade kaupa. Kvaliteedilt ei jäänud nad aga neile kuulsatele millegi poolest alla. Siiamaani leian üha uusi. Itaalia filmidega tundub sama lugu olevat. Palju on rezhissööre, kes on teinud kunagi 70ndail vaid paar filmi, mis pole aga mingid juhuslikud katsetused või rahateenimisprojektid vaid tõsised meistriteosed. "Perfume of the lady in black" on just selline film, üks parimaid näiteid sellest eriti peenetundelisest värvidemängust, mida ma Itaalia filmide puhul ikka alati rõhutan. Suurepärane värvide valik interjöörides ja oskus neid huvitavalt kokkusobitada. Film ise on väga müstiline, tekitab parasjagu arusaamatust ja ma ei tea kas on üldse võimalik seda kuidagi mõistuspäraselt seletada. Ta ei ole kuigi keerulise sisuga ega raskelt jälgitav, või kui on, siis pettis igaljuhul minu ära. Lugesin arvustusi, kus räägiti, et seda peab mitu korda vaatama, et õieti mõista ja mul tekkis väike alaväärsuskompleks, sest ma tõesti ei saanud aru, et siin mingi ülimalt sügav alltekst oleks olnud, mis kõigile salapärastele vihjetele lõpuks tähenduse annab. Lugu räägib noorest naisest, keda hakkavad ühel hetkel häirima sünged lapsepõlvemälestused, mis on seotud isa ja ema salapärase surmaga. Need justkui tungiksid tagasi ta ellu ja pole võimalik aru saada kas see toimub päriselt või mitte. Kõik tema lähedased ja tuttavad (boyfriend, naabrid, töökaaslased jne.) on kuidagi kahtlased, tundub et neil on naisega mingid kurjad plaanid. Aga kuni viimase kümne minutini ei toimu midagi üleloomulikku või vägivaldset. Ega polegi üldse kuigi sündmusterohke film, pigem selline järjest enam reaalsustaju kaotava naise psühholoogiline eksirännak. Rikun ära üllatusmomendi ja paljastan ootamatu lõpu - naine saab surma, kogu see salapärane tutvusringkond osutub inimsööjateks ja film lõpeb rituaalse laibasööminguga. See on väga huvitav ja ootamatu, sest muus osas on tegemist rohkem Antonioni või Bunueli laadis stiilse arthouse'iga kui giallo või horroriga. Ootuspärane ja igav lõpetus olekski olnud midagi "Blow up"i sarnast, mis on ju ka siiski mõrvamüsteerium, kuid tulemust ei ole. See on jäetud ettevaatlikult välja, nagu kartes muuta lugu liiga labaseks zhanrifilmiks. "Perfume"i puhul on nähtud kaugemale. Resultaadi pakkumine, eriti veel sellise zombifilmiliku, ei pruugi tähendada mõistatuse lahendust, vaid võib anda veel lisaks peamurdmist.