"Seytan" (1974)

director: Metin Erksan
101min.
Turkey









Haruldaste filmidega äritsevad netipoed reklaamivad Türgis tehtud Hollywoodi hittide rip-offe kui nii naljakaid, et neil pole isegi subtiitreid vaja. Ega muud üle jäägi, kes neid muidu viitsiks vaid originaalkeeles vaadata. Mõndade puhul võib see aga isegi tõsi olla. Türgi Star Warsi olen vaadanud mahakeeratud heli ja oma valitud muusikaga ning ikkagi oli väga lõbus, põhiliselt lastesaate tasemel kostüümide ja kohmaka võitlustseenide koreograafia pärast. "Seytan" ehk Türgi Exorcist on õnneks saadaval subtiitritega ja siin on nad kindlasti vajalikud. Kuigi mitmete tuntud efektikohtadega, pole "Exorcist" actionfilm ja selle sisu pole tekstita lihtne mõista. Peab enam vähem ette teadma ka mis toimub, sest "Seytan" järgib väga detailselt algupärast filmi ja seal see nali peamiselt peitubki. Mitte küll nii, et see näeks välja nagu kaadrihaaval kopeerimine, mis oleks ju peen töö, vaid nagu siis kui ei viitsita ise stsenaariumit välja mõelda. Kuna ta on tehtud kohalikule publikule, siis toimub tegevus Türgis, mis tähendab, et katoliiklusest on kõrvale laveeritud. Kirikuõpetaja Damien Karrase asemel on psühhiaater ja demonoloog, kes on kirjutanud raamatu "Seytan" - midagi analooligilist Ülo Valgu uurimustööle "Kurat Euroopa usundiloos" ja lõpus pritsib vaimude väljaajaja deemonit Zamzami kaevu raviveega, mis on üks pühamaid asju Islami kultuuris. Ja Linda Blairi teisik ei torgi ennast mitte krutsifiksi vaid paberinoaga millel on kuradi pea kujuline käepide. Nüüd on mul võimalus ümberjutustada paar huumorikohta. Varsti pärast üleloomulike sündmuste algust leiab ema pööningult mainitud raamatu, kuid keegi ei tea kuidas see sinna on sattunud. Vanaisa ütleb: "Tead ju küll, mulle ei meeldi raamatud" ja vanem tütar, vanust umbes 15, ütleb et ta ei oska lugeda! Raamat jääb lauanurgale vedelema ja kuna arstid ei suuda kurja vaimu küüsis vaevlevat last aidata, siis otsustab ema abi paluda raamatu autorilt. Nad saavad kokku, ema räägib nurjunud meditsiinilistest eksperimentidest (pole tõesti näinud teist filmi kus arstid ajaksid nii hullu pseudoteaduslikku jura, a'la "viga peitub aju ülaosa psühhofüüsilises keskuses") ja palub psühhiaatril suhtuda juhtumisse mitte teaduslikust seisukohast. Psühhiaater vastab: "Don't worry, I'll come as a human" (!?). Siis veel, et teatavasti on üks süzheeliin Damien Karrase süümepiinad seoses oma ema surmaga. Minu arust on siin sel teemal pikemalt peatutud kui päris "Exorcist"is. Psühhiaater saadab oma ema hullumajja (kus ta on voodi külge seotud, sest ei taha seal vabatahtlikult olla). Ei, ta pole üldse paha mees, vanadekodu jaoks pole lihtsalt raha. Ema on oma pearätiku ja suurte ümmarguste prillidega täpselt nagu punamütsikese vanaema. Ja siis need melanhoolsed flashbackid, kus psühhiaater jookseb aegluubis üle õitsva aasa ema rüppe. Tavaliselt jooksevad filmides nii noored armunud, siin on keskealine mees ja väike vanatädi.

Ma ei tea mis olukord 70ndail Türgis valitses. Kas nad olid tõesti nii isoleeritud maa? Kas tõesti ei jõutud neid filme sisse osta? Kas tõesti oli ainuke lahendus teha need ise uuesti? Huvitav kas siis need päris filmid ei jõudnudki seal kinodesse? Kas seal üldse normaalseid filme ka tehti või oli nende meelelahutustööstus nagu mingi Bollywood? Või oli see otsene süüdimatu exploitation, mis jäi imelikul kombel autorikaitsele märkamatuks? ("Exorcist"is on pealegi kasutatud Emerson Lake and Palmeri muusikat). Aga miks toimus see just Türgis ja miks mitte näiteks Kreekas?