"Mad love" (1935)

director: Karl Freund
68min.
USA








Oleks pidanud "Mad love"i juba ammu vaatama, osutus üle ootuste lõbusaks, kuid pealkiri on ju nii eemale peletav. Iseenesest õige, sest võibolla kõige olulisem teema on siin tõepoolest patoloogilises mõttes hullumeelne armastus, aga nimi jätab mulje, et on mingi tumedates toonides kiredraama, mis heal juhul sisaldab ehk paari mõrva. IMDb messageboard'is pakkus keegi välja variandi "The hands that play piano" - selline nimi olekski võinud olla.


Film põhineb sajandialguse Prantsuse ulmekirjaniku Maurice Renard'i raamatul "Orlaci käed". Tutvusin mõnede ta teoste sünopsistega ja need tundusid oma aja kohta väga uuenduslikud. Ma ei tea kuidas praegu aga omal ajal jäi ta peaaegu tundmatuks autoriks. "Orlaci käed" on vana tuttav lugu õnnetuse tagajärjel kätetuks jäänud klaverivirtuoosist kellele siirdatakse mõrvari käed. Edasist pole enam raske ette kujutada. Raamatu kohalt pole kursis, aga siin filmis on see vaid üks osa tervikust. Peaosas polegi üldse pianist, vaid üliandekas kuid ka sama veider kirurg Gogol ja teda mängib Peter Lorre (tema esimene Hollywoodi film). Gogol käib igal õhtul Grand Guignol teatris õudusetendusi vaatamas, sest ta on jäägitult armunud ühte näitlejatari. Näitlejatar on paraku kuulsa pianisti Stephen Orlaci abikaasa. Gogolil ei jää eriti muud üle, kui vaid kodus näilejanna vahakujule nukralt orelit mängida. Ta ei ela siiski päris üksi - seltsiks on uhke valge papagoi, vana joodikust teenijamutt ja lihasööja lill. Siis aga juhtub see kätelugu pärast mida tunneb orlac kontrollimatut vajadust nuge loopida. Samal ajal sepitseb üha ebastabiilsemaks muutuv kirurg plaani pianisti naise ülelöömiseks.


Viimati nägin peter Lorret Roger Cormani "Raven"is, kus ta oli juba koleda punetava näoga ringituterdav vanamees. Roll polnud ka kuigi meeldiv - mingi alalõpmata vinguv neurootiline hädavares. Aga siin on ta veel noor ja sile, näeb paljaks aetud peaga välja nagu armas beebi. kuid välise vagura kihi all on peidus väike võimuahne maniakk, kes tahab armastuses teha samasugseid vägitegusid nagu Napoleon lahinguväljal. Ka teised tegelased olid huvitavad ja neis kõigis oli rohkem või vähem koomilist groteski. Osalt oli see taotluslik (purjus teenija), osalt vist mitte (imelikult tõmblev kõhetu figuuri ja halvasti istuvate riietega Orlac, kes meenutas Ervin Abelit).