director: John Gilling
95min.
UK
Alguses mõtlesin, et ei hakka kirjutama, sest kuigi polnud halb film jäi ikka mingi imelik negatiivsus hinge kripeldama. Ma vaatasin seda vahetult enne "An angel for satan"it, mis oli kohati sarnane aga teisalt jälle täiesti kontrastselt erinev ja nii muutus "Flesh & fiends" siiski huvitavaks. Mõlemad olid vanamoodsalt mustvalged meenutades neljakümnendate alguse esimese laine gootikat ja mõlemi tegevus toimus 19ndal sajandil. Aga kui "Angel..." esitas peenelt romantilise ajaloopildi, siis "Flesh..." näitas ajastut eemaletõukavalt räpase ja moraalilagedana. Õlleurgastes lõbutsev tahumatu lihtrahvas oleks praeguste standardite järgi viimane põhjakiht. Vastikust võimendas veelgi, et kõik rääkisid seda eriti vulgaarse kõlaga Shoti dialekti. Polnudki nagu päris õudukas vaid pigem siuke Hammeri stiilis sensatsioonihimuline shocker, mis näitab et vaid paarsada aastat tagasi elas madalam ühiskonnaklass täiesti metsistunult hundiseaduste järgi, isegi suurlinnades. Mingit õudust polnudki vaja juurde mõelda, sest lugu on koostatud tõestisündinud loo põhjal. Ja see lugu on päris morbiidne, kuulub sarimõrvarite rubriiki. Kuigi film on väga vana, oli siin päris julge täiesti paljaste naistega bordellistseen.
Refereerin Wikipediast leitu põhjal. 19. sajandi alguses muudeti Briti kohtukaristused leebemaks. Aastasadu olid kehtinud uskumatult karmid karistused, juba koduloomade varguse või ähvarduskirja eest määrati surmanuhtlus. Võis juhtuda, et aastas hukati üle kahesaja inimese. Seaduse järgi võis meditsiinilisteks uuringuteks kasutada vaid hukatute kehasid ja nüüd oli neist äkki tekkinud suur puudus. Hauarüüstamine muutus üsna tavaliseks, kuid mulla all kõdunenud laiba lahkamine pole ikka see. Siis ilmusid välja kaks kahtlast tüüpi, Burke ja Hare, kes hakkasid pakkuma täiesti värsket lahkamismaterjali. Nende põhiklient oli populaarseim Edinburghi anatoomiadoktor Robert Knox. Äri õitses kenasti, laipade eest maksti head hinda, kuid siis sattus nende hulka üle linna tuntud prostituut, kellel ei teatud mingeid tervisehädasid olevat. Esimest korda hakati üldse mõtlema kehade päritolu peale. Õige varsti oligi selge, et kõik peale ühe seitsmeteistkümnest surnust olid spetsiaalselt anatoomikumile müümiseks tapetud. Burke poodi üles, kuid Hare lasti vabadusse, sest tema süüd ei suudetud tõestada. Ta jäi teadmata kadunuks, kuid legend räägib, et teda olevat hiljem nähtud väljatorgatud silmadega tänaval kerjamas. Dr. Knox'i ei mõistetud samuti süüdi, kuid ta maine käis kiiresti alla ja karjääril oli lõplikult kriips peal. Sarnaseid juhtumeid tuli ette hiljemgi, kuid Burke'i ja Hare'i juhtum on jäänud kõige kurikuulsamaks. Seepärast hakati sellist omanäolist surmaäri nimetama burkimiseks. Doktorit mängis Peter Cushing ja Hare'i Donald Pleasence.
19. sajandi joonistused peaosalistest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar