"The curse of the crying woman" (1963)

director: Rafael Baledon
74min.
Mexico

Tekkis taas kord huvi klassikalise Lõuna Ameerika horrori vastu, mis tähendab et tõmbasin kohe umbes viis filmi. Ei tea millal ma neid kõiki vaadata jõuan, esimesega sain nüüd ühele poole ja õnneks sattus väga korralik olema. Eks mul oli kuskilt meeles ka, et "Curse of the crying woman"it on mainitud kui tõsist vana klassikut ja kindlasti seda ta ka on. Kaks kaadrit olid juba varem tuttavad. Seda jubedate mustade silmadega naist pole ju kerge unustada. Teine tuttav kaader oli libahundi nägu negatiivina ülesvõetud mälestuste stseenist. Stseenis oli palju vaevarikkaid eriefekte mis mujal filmis ei kordunud, aga ma ei suuda uskuda et need tehti kõik ainult selle filmi tarbeks. Nüüd on olemas väike motivatsioon teiste filmide vaatamiseks, et leida üles algmaterjal.

Vähemalt nime järgi on aluseks üle kogu Lõuna Ameerika levinud rahvajutt "La Llorona", millest on palju erinevaid versioone. Üldjoontes räägib see naisest, kes on uputanud oma lapsed ja seejärel ka enda. Tema nuttev vaim kummitab metsades ja vahest röövib ta sinna eksinud väikseid lapsi. La Lloronat võib võtta kui sümbolit põlatud naisest, kes on hüljanud ema rolli, valinud kurjuse teenimise ja peab seetõttu surematu kummitusena kannatama. See on hoiatav moraalimuinasjutt. Siin filmis pole legendi osas üldse detailidesse laskutud. La Llorona on lihtsalt üks ammustel aegadel hukkamõistetud nõid (midagi täpsemat tema kuritegude kohta ei öelda), kelle kõdunenud laibas hingitseb surematu vaim. Teda on võimalik uuesti ellu kutsuda kui seda teeb mõni tema sugulastest.

"Crying woman"i peategelased on kaks üsna sarnase välimusega, aga vastandlike iseloomudega naisterahvast. Üks on juba osaliselt omandanud üleloomulikud võimed, teeb kõik selleks, et kurikuulsat nõida taaselustada, kuid tal on vaja ka teise abi. Algab voorusliku naise pingeline heitlus deemonlike jõududega. Keskkond on süngemast süngem. Täiskuu valguses viirastuslik mets, pigem puude surnuaed, thereminiga tehtud nutuhääled ja keset metsa loss oma võikate saladustega. Rottidest kubisevates saalides kõlab kurjakuulutav orelimuusika, peeglitest vaatavad vastu luukered, väljas varitsevad põrgulikud verekoerad (nalja pärast tasub tähelepanu pöörata kaelarihma lukule), keldri alkeemialaboris on seinale aheldatud La Llorona korjus, kellatornis varjatakse moondunud valimusega abikaasat ja majapidamisel hoiab silma peal küürakas ja lonkav teener (annab otsida mõnda õudukat, kus teener oleks füüsiliselt normaalne).

Tihti võib kuulda võrdlust Mario Bava paar aastat varem tehtud "Mask of Satan"iga (eelkõige ühe äärmiselt sarnase koha pärast). Mulle meeldis "Crying woman" rohkem. Kasutatud oli ainult, aga see eest kõiki gooti dekadentsi põhimotiive, mis olid veelgi võimsamad tänu raskepäraselt mustvalgele pildile. Kõrghetk on La Llorona taassünni rituaal, saateks hammasrataste krigin ja kaksteist aeglast tornikella lööki. Väga pingeline koht ja arvestades üldise lootusetust sisendava atmosfääriga hoidsin tõsimeeli kaasaelades pöialt, et ometi ei tuleks headuse võit. Kahjuks tuli.