"The burning moon" (1992)

director: Olaf Ittenbach
99min.
Germany

VHS'i aegadel oli mu kollektsiooni kõige hullem film "Black past" - Olaf Ittenbachi esimene ja tundub, et parim shedööver. Ka kvaliteedilt oli ta üks hullemaid - ei tea kui mitmes koopia, osalt juba heli ja värvid kadunud, aga nii muutus ta veelgi karmimaks. Vaadates oli siuke tõeliselt underground tunne. "Burning moon" on Ittenbachi järjekorras teine film. Üldiselt ikka sama rida, aga enamjaolt palju igavam ja millegi poolest "Black past"ist parem pole. Kergelt ülekaaluline Olaf isiklikult mängib probleemset noormeest. Näeb välja täpselt samasugune nagu eelmiseski filmis, ainult et soeng pole enam nii mullet, kuid seekord täiendab maitsetut riietust kõrvarõngas. Ta on just tulnud ultravägivaldselt tänavakampade löömingult ja süstib koju jõudes rahustuseks heroiini. Nüüd on veel vaja vastikule väiksele õele paar unejuttu rääkida. Esimene lugu "Julia's love" jutustab hullumajast põgenenud sarimõrvarist, kes läheb pimekohtingule. Teine pealkirjaga "The purity" jutustab samuti sarimõrvarist aga on veidi sisukam. Siin on üks salaja saatanat kummardav kirikuõpetaja, lintshimise teema ja vägev nonstop splatter põrgustseen. Lõpuks lööb õele noa kõhtu ja lõikab endal veenid läbi. Sissejuhatus ja epiloog olid armasad, selle põrgustseeni pärast tasub lõpuni vaadata, ülejäänu pole aga küll suurem asi. Neil külma närviga vaatajatel, kes pole veel ühtegi Saksa koduvideo-splatterit näinud, tasuks sellegipoolest vaadata. Nulleelarve kohta siiski väga head efektid ja sisu mis vähemalt üritab olla enamat kui mõttetu vägivallaporno.