director: William Castle 89min.
USA
Paar kuud tagasi, siis kui ma üldse ei viitsinud midagi kirjutada, vaatasin vist kõige tuntumat William Castle'i filmi "House on the haunted hill". Arvasin, et see on tõsine vana kummituslugu, midagi "The innocents"i sarnast, a oli ikka puhas meelelahutus. Nüüd tean, et Castle oligi üks varajase Ameerika exploitationi põhitegijaid, ajast mil tähelepanu saavutamiseks polnud vaja veel soolikaid ja paljast pinda näidata. Tema filmid on pigem mõnusa musta huumoriga vürtsitatud krimilood, kuhu on põnevuse kruttimiseks lisatud kummitusi ja muid õuduselemente. Kuigi "House on the haunted hill" sisaldas mitu päris head närvikõdi kohta, taandus ta lõpuks siiski kelmikaks ereifektidega mõrvamüsteeriumiks. Vanad kulunud põhjendused kummituslegendidele on jube igavad, mis muud kui et majas on keegi võikalt tapetud, kuid sellest veel tujurikkuvam on seletus, et polegi päris kummitusi, vaid hoopis ekstsentrilise majaomaniku naljad. Minu jaoks võtab see suund kummitusfilmidelt viimasegi müstika ja mida siis üldse nende puhul veel hinnata.
"Mr. Sardonicus" on palju originaalsema süzheega. Lugu jutustab ühest Poola aadlikust, kes on oma tiitli ja lossi ostnud loteriivõidu rahadega. Tegelikult on hind olnud palju kõrgem, sest tema nägu on groteskselt moondunud. Et mitte sisu liigselt reeta ütlen vaid, et asi on seotud hauarüüstamisega. Kunagisest lihtsast talupojast on saanud julm sadist, kes ei vali meetodeid et oma kaotatud välimust taastada. Viimases hädas kutsub ta Inglismaalt kuulsa kirurgi ja kui see ei taha veel katsetamisjärgus uusi ravivõimalusi proovida, ähvardab härra Sardonicus oma naise näo samuti koledaks muuta. Noor kirurg on nimelt naisesse armunud.
Et siis vana tuttav skeem, kuidas pahaaimamatu linnamees satub võõral maal hirmsaid saladusi varjavasse lossi ja peab hakkama oma südamedaami päästma. Tõllasõit läbi udusse mattunud surnuaiamaastiku, kole ühesilmne majaabiline Krull (väärt roll Oskar Homolka esituses), salapärased karjed öises lossis ja kõik muu õige meeleolu tekitamiseks vajalik on täiesti omal kohal. Lugu kulgeb hea ladusa tempoga, pole venitatud dialooge ega muud häirivat. Humoorikas külg on see, et William Castle isiklikult teeb sissejuhatuse jalutades 19. sajandi Londoni hämaras udus. Viis minutit enne lõppu hüppab ta uuesti ekraanile ja laseb publikul hääletada nö. õnneliku või õiglase finaali vahel. Sellised võtted on ta "laenanud" Hitchcockilt, nagu ka oma firmamärgi - rezhissööritoolis istuv sigarit suitsetava figuuri siluett.
Muide, nimi Sardonicus on võetud teetanusega kaasneva sümptomi järgi, kui suu tõmbub laia irvet meenutavasse krampi - risus sardonicus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar