"Devil times five" (1974)

director: Sean MacGregor

88min.

USA

Hakkasin mõtlema, et on üks asi millest ma pole päris täpselt aru saanud. Miks on tihti filmidel nii palju erinevaid pealkirju? Sest raamatute ja heliplaatidega ju nii ei ole. Kui keegi oskab ja viitsib seletada, siis võiks kommentaaridesse kirjutada. Nagu plakati pealt näha on selle filmi pealkiri ka muuhulgas "The horrible house on the hill". Kuna plakat meenutab veel ühe teise sarnase nimega exploitationi hitti, siis mulle hakkaski tunduma, et see on kindlasti ka sisulisest küljest "Last house on the left"ist inspireeritud, aga mitte suvaliselt mahaviksitud süzheega, vaid igati heas mõttes, eeskujulikku exploitation-esteetikat järgides. (Ja siin filmis on tõesti maja mäe otsas nagu pealkirjas lubatud, see eest konkreetselt verd, nagu plakatilt võiks loota, on minimaalselt.) Et oleks justkui võetud see liin, et pahaaimamatud tavalised inimesed kuskil muust maailmast ära lõigatud majakeses versus olukorda ärakasutav verist meelelahutust otsiv pätikamp. Nagu vaja, üritab "Devil times five" lisada midagi veelgi shokeerivamat. Pätid on seekord +- kümneaastased hullumeelsed põngerjad, kes on põgenenud raskestikasvatatavate laste kolooniast. Üks peab end nunnaks, üks on püromaan, ühel meeldib salaja naisteriideid kanda ja siis on veel ülbe neegripoiss, kes peab end merejalaväelaseks. Kuna nad on lapsed, siis polegi nende süüdimatule käitumisele mingit lisapõhjendust vaja. Eks siin ole rõhutud sellele, et pahategusid kordasaatvad lapsed tunduvad oma südametunnistuse puudulikuses palju hirmsamad kui täiskasvanud. Kahjuks kõik need pahad lapsed jäävad ellu. Kahjuks selles mõttes, et selles filmis oleks olnud just lahendus, kus kurjategijad saavad teenitud palga olnud palju ebakorrektsem. Kindlasti oleks ta niisuguse lõpuga kohe kurikuulus kultusfilm valmis olnud. Samas lõputiitrid olid päris vaimukad - "the end" asemel "the beginning".

Laste mängul pole viga, ega nad nüüd mingeid süvakaraktereid muidugi ei esita, aga mulle meeldisid üsnagi täiskasvanute tegelaskujud. Igal neist oli vähemalt mingi iseloom. Värvikamad neist olid üks alkohoolikust ja teine nümfomaanist abielunaine, oma karmi elukogemusega ärplev võimukas majaomanik, madala enesehinnanguga ametikõrgendusest unistav ametnik ning arengupeetusega hiiglasekasvu koduabiline. Olmestseenides tuleb ette nilbet nalja (nümfomaani erootilised mängud selle koduabilisega jne.), aga asi ei muutu siiski saamatult maitsetuks nagu näiteks Troma filmides. Kõige imelikum ja häirivam, kuid võibolla just meeldejäävaim oli üks kannatust proovile panevalt pikk aegluubis stseen, kus väikesed paharetid veristasid praktiliselt kottpimedas keldris aeglustatud helide saatel oma esimest ohvrit.