"Beyond the door" (1974)

director: Ovidio G. Assonitis

99min.

Italy / USA

"Beyond the door" on Itaalia (sisevõtted) ja Ühendriikide (välivõtted Californias) koostööfilm, üks paljudest kus on kujutatud seestumust nagu seda võib näha "The exorcist"is. On naine, kes ajab suust rohelist löga välja, räägib moonutatud häälel sündsusetut juttu ja pea teeb 180 kraadise pöörde (samas pole katoliiklust ega üldse mingit religiooniteemat siin üldse puudutatud). Ta ootab lisaks last ja rasedus areneb väga ebatavalisel moel, on oodata antikristuse sündi - see on omakorda laenatud "Rosemary's baby"st. Ega selles pole midagi haruldast, väga harva juhtub kui horroris tullakse lagedale mõne täiesti originaalse algideega ja need filmid saavad kohe ka klassikuteks. Kuid siin on seosed nii ilmsed ja varjamatud, et filmist räägitakse alati kui rip-offist. Nagu teisigi tuntumaid "Exorcist"i interpretatsioone (blaxploitationlik "Abby" ja Türgi "Seytan"), on ka "Beyond the door"i raske tõsiselt võtta. Kui kaameratagune jutustav hääl, mis tutvustab ennast kenasti filmi alguses saatanana, siis muutub see täiesti lootusetuks. Igast otsast kiirgab tavapärast b-filmilikkust, näitlejatööd, loo ülesehitus ja kõik muu mis oleks vajalik usutavaks elamuseks jätab kõvasti soovida, kuid ega ta päris sellel tasemel naljanumber ka pole nagu need teised mainitud. Et polnud siiski suvaline tühipaljas plagiaat, oli mitmeid huvitavaid pisidetaile, mis tegid filmi läbivalt vaadatavaks. Näiteks satanistliku tseremoonia käigus alasti naise näo muutumine habetunud mehe omaks, mis oli üsna leidlik ja samas vaimus perversne nagu "Exorcist"i moondumised."Rosemary" ja "Exorcist" on sellised klassikud nagu ma enne mainisin, nende positsiooni ei tohiks ju ometi mingid kahtlased rip-offid kõigutada, kuid siiski käidi kopeerimissüüdistusega kohtus ja saavutati ajutine kinokeeld. Arvatavasti häiris "Beyond the door"i üllatav publikumenu.

Aga üks asi on siin tõepoolest esmaklassiline - nimelt soundtrack. On lahedaid sündisaunde, vaiksemad kohad meenutasid kusjuures Grünbergi, muidu aga rohkem krimifilmides kasutatud disco-fusion. Autor on Franco Micalizzi, minu jaoks tundmatu nimi. Vaja kindlasti hankida.