director. Amando De Ossorio
101min.
Spain / Portugal
Sai nüüd lõpuks need sarmikad aegluubis ratsutavad luukered ära nähtud ja tuleb tunnistada, et kindlasti on sel filmil oma võlu. Tegemist on pooleldi kummitus-, pooleldi zombilooga ja mingis osas isegi ajaloolise fantaasiaga. Viimast teemat on eht eurotrashiliku jultumusega ekspluateeritud ja see oli minu jaoks siinkohal kõige huvitavam. Nimelt keerleb kogu "Pimedate surnute" õudus ja terror hauast tõusnud verejanuliste templirüütlite ümber. Nagu tellitult sattus kohe ka mu lugemislauale populaarteaduslik teos "Templirüütlid ja Graal", mis võimaldas veidi lähemat tutvust nende salapäraste tegelastega. Mida ma siis teada sain? Et Templiordu oli keskaja kõrgperioodil tegutsenud äärmiselt mõjuvõimas rahvusvaheline organisatsioon, midagi tänapäeva suurkorporatsioonide taolist, mille paarsada aastat kestnud tegevust tabas äkitselt verine lõpp. Sealhulgas hävitati ja läks kaduma praktiliselt kogu fakte dokumenteeriv arhiivimaterjal. Nii said alguse kõige ulmelisemad templirüütlite legendid, mida ei suudeta tänapäevani tõestada ega ümberlükata. Graali, Saalomoni seadustelaeka ja muude müütiliste reliikviate omamine, meresõidud Ameerikasse ja sealsed kullakaevandamised, kirjarullid jumalike tarkustega jne. "Indiana Jones"i filmiski valvas ju Graali karikat surematu templirüütel. Üleloomulike teadmiste ja hindamatute aarete kohalt võib veel vaielda, kuid arvata nagu nad oleksid olnud vastavalt inkvisitsiooni süüdistustele hirmu ja hukatust külvavad musta kassi kummardajad on tänapäeval küll lootusetult ebapopulaarne. Imelik lugu küll, aga täpselt sellistena siin filmis neid just kujutataksegi. Päris vaimukas ja julge tõlgendus, sama mõttekäiku järgides saaks teha judaistliku zombifilmi Jeesusest kes nakatab hauast tõustes kogu maailma oma valeprohvetliku viirusega. Niisiis, ajaloolistest sõdurmunkadest maalitud pilt on väga groteskne. Nad on Egiptuse iidseid tarkusi tundvad julmad hirmuvalitsejad, kes vajavad oma surematuse säilitamiseks vereohvreid. Nad on inkvisitsiooni poolt üles poodud, linnud on nende silmad välja nokkinud ja lõpuks on nad maha maetud, kuid ilmselt pole nad kunagi päriselt surnud ja ootavad alati kannatlikult oma haudades kergemeelseid ohvreid, kes ei taipa karta külas liikuvaid hirmujutte. Kuulus punase ristiga valge mantel on olemas, kuid ristimärk pole mitte tavaline kristlik vaid kopti rist, zombidele ilmekalt sobiv igavese elu sümbol. Keskne sündmuspaik on kõrvalises paigas asuv lagunenud klooster, zombirüütlite hauad on sealsamas surnuaial. Keda see b-filmi puhul huvitab, aga ega ketsereid ikka ei maetaks mingil juhul pühitsetud mulda ja kindlasti ei pandaks nende hauale seda va kopti risti.
Kõik mis puudutas kummituste ajaloolist algupära oli väga jabur, nagu juba selge peaks olema. Ajalooprofessor, kes püüab politseid veenda, et teadus peab palju kokku puutuma seletamatute nähtustega, lapsejoonistustena mõjuvad vanade ürikute illustratsioonid jne. Üldse oli kogu näitlejatöö väga kohmakalt juhitud, sisse oli toodud palju b-filmile kohustuslikku nagu näiteks perverdist surnukuuritöötaja, kerge lesbiliin, paar alastistseeni ja üks vägistamiskoht. Oli ka üks väga lõbus apsakas - korraks vilksatas luukere käes raudrüükinda asemel hõbedasest kummist labak! Kuid loo tõsidus oli imelikul kombel usutav. Aitas kaasa kollide väga hoolikas grimm ja nende tuim halastamatu tapahimu. "Blind dead"'i luukered ei olnud mingid "Army of darkness"i slapstick-luukered. Lõpuks pääsevad kummitused oma eraklikest kloostrivaremeist linna ja see mõjub nagu tõeliselt hirmuäratav viimsepäeva needus.
Palju on räägitud Romero zombifilmide ühiskonnakriitilisest alltekstist, võibolla mõjus see kunagi teravmeelselt, kuid praegu tundub igasugune tarbimiskriitika ja ökoteema nii banaalne. Mulle meeldib mõelda, et antud filmil võib ka olla sotsiaalkriitiline alltekst, mis vihjab mingile ebausumürgitusele. Templirüütlid ju paljuski vabamüürlaste eelkäijad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar