"The devil's rain" (1975)

director: Robert Fuest
86min.
USA

Robert Fuest'i "The abominable dr. Phibes" jättis mulle äärmiselt laheda mulje. Selline igati väljapeetud camphuumoriga etendus. Muljet süvendas kindlasti ka mu tavalisest mõnevõrra psühhedeelsem meeleseisund, aga ikkagi. "Devil's rain" on jällegi film, mis tegi kuuldavasti Fuesti kinolavastaja karjäärile lõpu. Siiski on siin mõningaid märksõnu, mis tekitasid minus kui b-filmi austajas vajaliku huvi. Ühes peaosadest William Shatner, John Travolta esimene sõnatu filmiroll ja muidugi konsultandina Anton Lavey isiklikult.

Koheselt märgatav ja ühtlasi põhiline halb omadus on segane jälgitavus. Ei ole kerge sisse elada, kui ei saa õieti aru mis roll ühel või teisel tegelasel on, kuidas nad omavahel seotud on, kuidas samad näod esinevad nii sajanditagustes flashbackides kui reaalajas jne. Kriitikud heitsid omal ajal ette ka väheusutavat atmosfääri. Mina nii ei arva. Tolmuses preerias kihutav üksik auto, taamal paar raagus puud, väike puukirik keset kõrbetühjust, pidev tormieelselt pilvine ja tume taevas - just selliste detailidega anti päris osavalt edasi nö. jumalast maha jäetud paiga tunnet. Võibolla ootasid nurisejad ekstra süngust ohtratest satanistlikest rituaalidest. Mingit enneolematult võigast vereorgiat polnud jah kujutatud, pigem siuke tuttav pühalikul toonil veiderdamine (preester muutub kulminatsioonipunktides konkreetselt sokusarvedega ebardiks). Nagu öeldud oli rituaalide osas konsultandiks Saatana Kiriku peaideoloog Lavey ja võibolla teda saabki süüdistada sünguse asemel groteski sisse toomises. Ebakõla, sest siinse filmi riitused olid üleloomulike muinasjuttude vaimus mitte Lavey propageeritav ekstsentriline religiooniparoodia.

Üllatustevaesest sisust niipalju, et ühe mahajäetud kõrbelinnakese kirik on muutunud saatanakummardamise pühamuks. Sekti juht on arvatavasti üleloomulike võimetega surnust ülestõusnud John Corbis, sest filmi keskel selgub, et ta põletati sama jama pärast paarsada aastat tagasi tuleriidal. Sekti liikmed on mustades mungamantlites ja ilma silmadeta zombilikud olendid, röövitud külaelanikud, kelle hing on kuradile ohverdatud. John Travolta on üks neist, kuid teda ei tunnegi peaaegu ära, sest silmade asemel on näos kogu aeg suured mustad augud. Veel tühisem roll on Lavey'l. Ta on ekraanil kokku vaid pool minutit, palja ülakehaga ja nägu on varjatud kastrulit meenutava lollaka kiivri taha.

Lõpustseen on mingis kurioosses mõttes päris tähelepanuväärne. Need silmadeta saatanajüngrid hakkavad vihma käes vahakujudena üles sulama. Vähemalt viis minutit näitab agoonias järjest vormitumaks moonduvaid kehasid, lõpuks on järel vaid paarkümmend porist ja lögast läbiimbunud mungarüüd. Ausalt öelda jäi kogu see vihmakontseptsioon siiski üsna arusaamatuks. Nagu jääb arusaamatuks ka tagline: heaven help us all when the devil's rain. "Tule jumal appi kui kuradi vihm". wtf?