"Burial ground" (1981)

director: Andrea Bianchi

85min.

Italy

Vist kõik kohalikud filmiblogid mida ma loen on sellest filmist kirjutanud. Ega ma ei püüagi midagi uut ja huvitavat öelda (selleks peaksin ma ju ka kõigi teiste sissekanded eelnevalt läbi lugema, mida ma loomulikult ei viitsi), lihtsalt tunnistus sellest, et päris ükskõikseks see film ei jätnud. Alates juba esimesest kümnest minutist ja kuni päris lõpuni välja polnud film midagi muud kui üks lõputu zombimaadlus. Neil polnud mahti isegi videvikutunde ära oodata, et siis salapäratsedes pimeduse kattes salatilehtede alt välja ukerdada. Sel korral on tegemist etruskide muumiatega, kelle surmaund tuli segama liiga uudishimulik arheoloog, vallandades sel moel iidse viimsepäevaneeduse. "Burial ground" on järjekordne majafilm, st. mingi seltskond oleskleb tühjas lossis (ei saanudki aru mida nad sealt õieti otsisid), mis loob muidugi hea keskkonna zombitralliks. Palju jooksuruumi koridorides, palju kardinaid mille varju pugeda (kuid nende taga võib mõni aken jällegi lahti ununeda!), palju treppe et jalgu välja väänata, palju aknaid-uksi mida kinni naelutada ja viimases hädas kindlasti mõni salauks. Vanades lossides on ka igasuguseid ahjuroope, küünlajalgu ja vaase, mis sobivad suurepäraselt zombitõrjeks. Natuke imelik on poolteist tundi mingite suvalisevõitu tegelaste rabelemist jälgida, kui lõpuks selgub et ei jäägi kedagi ellu. A eks ta süngem ole sellevõrra.

Eelkõige on "Burial ground"i väärtus suurepärases zombigrimmis, võiks võtta lausa kui vastavat õppefilmi, vähemalt täpselt minu maitse järgi olid nad. Seepärast jaotasingi kaadrid kahte ossa - niisama meeleolukad pildid ja laibaportreede galerii. Elusatest vakladest ja vihmaussidest kubisevaid kõdunenud lõustu on siin nii suures valikus, et juba poole filmi peal hakkab küllastus tekkima, mis siis et isegi lähiplaanis jätavad asjaliku mulje. Kui norida, siis realistlikkust vähendas võibolla kehaehitus. Muumiad on ju alati väga kuivetunud, oleks pidanud eriti kõhnad statistid olema.

ja zombid