director: Jack Clayton
100min.
UK
Suursuguses mõisas keset maalilist loodust elavad orvud Flora ja Miles. Rikas linnaonu palkab miss Giddensi neile lapsehoidjaks. Kogu vastutus jääb temale, sest onu ei viitsi lastega tegeleda ning ei taha neist enam midagi kuulda. Alguses tundub kõik hästi, kuid siis visatakse Miles koolist välja, sest ta avaldab teistele lastele halba eeskuju. Miss Giddens ei suuda seda uskuda, kuid varsti paistab temalegi, et lastega pole kõik korras. Nende käitumine on kuidagi kohatult sündsusetu ja selle põhjuseks on maja paheline ajalugu.
Enne vaatamist olin vaid kursis, et "The innocents" on kummitava maja film. Tegevuspaik on tõesti suur viktoriaanlik loss ja on kõvasti southern gothic fiilingut. Poole pealt hakkas lugu väga tuttavaks muutuma. Meenus 1999 a. film "Presence of mind". Arvasin, et see on "The innocents"i remake, kuid selgus, et need mõlemad põhinevad Henry Jamesi novellil "Turn of the screw" ("Kruvi keere", LR 1993). See on vana psühholoogilise õuduskirjanduse klassika, mida on korduvalt nii kinos kui teatris lavastatud. Ka "The others"it peetakse vahest üheks selle tuletiseks. Seal ju samuti tühi isoleeritud loss kahe lapse, teenijate ja paranoilise noore naisega. "Presence of mind"is oli püütud kõigest väest horrorit esile tuua ja hirmuäratavam pool on lihtsalt võimendatud. Kõik see on "The innocents"is ridade vahel olemas, ainult et seda pole kõva häälega välja öeldud, mis jätab ruumi ka teistele tõlgendustele. Ja mitmeti tõlgendatavad lood on alati huvitavamad. Võib võtta tõesti kui kummituslugu päris vaimudega, aga pakub ka täiesti ratsionaalset ja veelgi süngemat seletust. Ja seda viimast saab veel omakorda mitme külje pealt tõlgendada. "The innocents" on rõhutatult vanamoodne õudusdraama (tiitrite graafika on juba selline), mitte shocker. Pole mingit vägivalda ega ehmatusekohti. Paar korda ilmuvad kauguses hääletute figuuridena surnute hinged. Nagu märgid ettemääratud halvast tulevikust. Nii kogunebki distantseeritult üldine ängistus. Nagu piknik rahulikul ideaalmaastikul, mida varjutab alaliselt hall vihmapilv. See on alateadvuse varjukülg, pöördumatu traagilise saatuse eelaimdus. "The innocents" on väga psühholoogiline film, kuid mitte närvipinget tekitav ega juhet kokku ajav. Ta loob vaiksel tagasihoidlikul moel pildi ebausklikust mõttemaailmast, kus sünged ja pahelised mineviku varjud ei ole lihtsalt niisama, vaid on õnnetuse avaldumisvormid, mis justkui näitavad end füüsilisel kujul. Lugu lõppeb ühe lapse surmaga ja see lõpp on seda süngem, et surmale ei leidu mingit põhjendust. See toimub justkui vaid selleks, et kroonida püüdlikult hoolitseva lapsehoidja lootusetut ebaõnne.
Huvitava faktina tasub ka mainida, et heliefekte "The innocents"ist on kasutatud "Ringu" tapva videokasseti helitaustas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar