"The hourglass sanatorium" (1972)

director: Wojciech J. Has
124min.
Poland

Kinomajas olid just Poola filmide päevad. Päris kinno ei viitsinud minna, aga plakatinäitus huvitas küll. Kui oleks läinud, siis "Saragossa manuscript"i vaatama, aga see mul juba niikuinii kodus riiulis ootamas. Valisin Wojciech Has'i ühe hilisema filmi "Liivakella sanatoorium", sest sel on hullem poster.

Härra Josef sõidab rongiga sanatooriumisse oma vana isa vaatama. Kostüümide järgi võib oletada, et tegevus toimub 30ndail. Juba algusest peale on eriline atmosfäär. Natuke sünge ja gootilik. Väga Kafkalik ka. Näod on kaamed nagu laipadel, käitumine kuidagi salapäratsevalt tähendusrikas, interjöörid hämarad ja tolmused, valgustus ebamaine. Sanatoorium asub poollagunenud juugendlikus mõisahoones ja seal on ainult üks teenija ja arst. Patsientidele pole mingeid erilisi protseduure ette nähtud, neil lastakse lihtsalt magada, sest see on ebatavaline koht, kus aeg on peatunud. Reaalsel hetkel ja kujutelmal ei ole seal vahet. Ja nii ongi järgnevad kaks tundi üks otsatu rännak läbi ähmaste mälestuste. Josef jalutab sujuvalt ühest unenäolisest episoodist teise. Teda saadavad mõned tegelased minevikust, lapsepõlvesõber ja kunagine armastatu. Ta on peaaegu kogu aeg ümbritsetud inimestest, kes tegelevad mingite vähem või rohkem imelike toimingutega ja ei sekku otseselt dialoogi. Vahakujude muuseum, külakarneval, lahinguväli - siin on väga palju statiste.

Raske oli siit sürrealistlikust seiklusest mingit ideelist pidepunkti leida. Ta ei ole niikuinii traditsioonilise narratiiviga, seega ei teki vaadates ka ootusõhinat, et huvitav kuidas kõik küll lõppeda võib? On palju fragmente ja mõttesähvatusi, mis algavad tühjalt kohalt, lõppevad poole pealt, tulevad jälle tagasi ja katkevad sama ootamatult. Atraktiivsus põhineb suures osas nende stseenide üllatavas kontrastsuses ja kuivõrd sujuvalt neid on suudetud kokku liita. Visuaalselt on see väga leidlikult ja vaimukalt lahendatud. Montaazhitrikkide abil liigutakse pööningukambri voodi alt kärarikkale turuplatsile või ühest aastaajast teise. Sinna juurde veel fantastiliselt meisterlik valgustus ja huvitavad dekoratsioonid. Minu maitsele liigselt müstifikatsiooni kalduv kunstifilm, mis on siiski täiesti nauditav tänu meelelahutuslikult kirevale visuaalsele poolele.