"Spider baby, or the maddest story ever told" (1968)

director: Jack Hill
81min.
USA

"Whatever happened to... Spider Baby"

Alguses tuli üle saada valest ettekujutusest, mis oli karbikujunduse, filmi nime ja sisukokkuvõtte põhjal tekkinud. Nende põhjal jäi mulje, et on vihane kultusfilm. Eriti meeldib mulle DVD kaanepilt. On õudukas, aga mitte üleloomulik, nagu võiks nimest ehk oletada. Keegi siin radioaktiivseks koletisämblikuks ei muutu. See oli teada. Ootasin vist mingit perversse alatooniga hullu tüdruku kättemaksulugu, midagi a'la "Last house on the left". Ülekohtune oleks öelda, et jama või mõttetu, aga jäi oma olemuselt võõraks. Siin on mingi seos Halloweeni, "Addams family" ja muu taolise jälkusega. Et kui inimestele meeldib olla maitsetu, kole ja teha lollusi, aga nad arvavad, et see on cool, sest sinna juurde käivad kostüümid ja mingi karjainstinkt ja terve rida kõige sitemaid gootiroki bände, mis on sellele vaatamata kultusbändid ja... Oeh, "Addams family"le mõeldes tärkab minus tõeline misantroopia.

Anyway, kõrvalises maakohas on vana villa, kus elavad perekond Merrye viimased järeltulijad. Õed Elizabeth ja Virginia, nende vend Ralph ja veel mõned onud-tädid. Neid viimaseid näeb alles filmi lõpus ja ainult mõneks sekundiks, sest nad on kogu aeg keldris luku taga. Vanemad on surnud (nende luukered on siiani voodis) ja poolearuliste teismeliste eest hoolitseb vana teener ja autojuht. Teda mängib "Wolfman" Lon Chaney Jr. Merrye'd põevad verepilastuse tagajärjel tekkinud haruldast sündroomi. Alates 10ndast eluaastast algab nii vaimne kui füüsiline geneetiline taandareng, mis viib lõpuks inimese eellaste tasemele. Keldris pesitsevad sugulased ongi juba muutunud karvasteks inimsööjateks. Tüdrukutest veidi vanem Ralph on vaimselt kaheaastase tasemel ja näeb veidi imelik välja. Õed on välimuselt veel täiesti normaalsed, kuid käitumine annab soovida. Põhiline murelaps on Virginia, kellele meeldib mängida ämblikumängu - mängukaaslase kinnisidumist ja nugadega torkimist. Perekonna dementsust on aga kujutatud kuidagi ebaloomulikult. Mitte nagu päris hullud, vaid mingid teatraalsed grimassitavad tsirkusehullud, eriti see Ralph. Et nad justkui ajaksid veel mingit subkultuuri rida peale lihtsalt hulluks olemise. Siit tulebki see kaudne sarnasus "Addams family"ga. Aga võibolla on see paratamatu, kui teismelised näitlejad peavad mängima teismelisi, kelle vaimne areng on langenud lastesõime tasemele.

Stoori põhineb majaelanike ja uute omanike konfliktil. Üleolevaid, kuid pahaaimamatuid sissetungijaid (neil on kaasas Hitleri vuntsidega jurist) ootab pärast veidrat õhtusööki friikide kättemaks. Kõik lõppeb suure pauguga. Traditsiooniline ülesehitus, mida on sarnastes filmides enne ja pärast pidevalt kasutatud. Nalja saab vähevõitu, mõned üksikud kohad siiski võivad muigama ajada. Jack Hill on teinud päris mitu tähtsat exploitation filmi ("Coffy", "Foxy Brown", "The big doll house"). Ma pole neist ühtegi näinud, aga "Spider baby" jättis küll natsa infantiilse exploitationi mulje.

Ralphi osas on noor Sid Haig, tuttav munapea, kes on viimasel ajal kogunud kuulsust Rob Zombie filmides. Ja siin filmis ei ole tal samuti ühtegi karva peas. Ei tea kas ta ongi eluaeg selline olnud?