teisipäev, 11. märts 2008

"Don't deliver us from evil" (1971)


director: Joel Seria
102min.
France


Film on inspireeritud juhtumist millel põhineb ka Peter Jacksoni "Heavenly creatures". Kahe Uus Meremaa koolitüdruku sõprus ja muust maailmast võõrandumine, mis viib lõpuks ühe tüdruku ema tapmiseni. "Don't deliver..."is on tõestisündinud looga nii lõtv seos, et ma poleks ise selle peale tulnudki. Hiljem alles Wikipediast lugesin.
Päris huvitav film, selles mõttes et raske paika panna. Mõnes mõttes on päris erootiline, aga see pole domineeriv. Tundub, et siin on midagi palju enamat öelda. On kõvasti kriitikat katoliikluse suunas, mille tõttu on aastakümneid igal pool keelatud film olnud. Samas pole see kriitika mingi vihane statement. Meenusid Walerian Borowczyki imelikud sexploitationi ja arthouse'i piiril balansseerivad filmid, kuid siin oli vähem pretensioonikust. Aga muidu väga euroopalik, väga prantsusepärane. Teema järgi otsustades oli üllatav, et nii vähe verd ja paljast pinda pakuti. Mitte, et tegijatel oleks mingi pidur peal olnud. Mõnus aeglane ja vähese tegevusega film oli. Nagu muretu suvine pärastlõuna. Muusika ka kena ja senuaalne. Täpselt selline nagu ühelt 70ndate Prantsuse filmilt oodata tasub. Seepärast oligi huvitav, väike vaheldus Jess Franco ja Jean Rollini rammusale stiilile.

Jutustab kahest teismelisest sõbrannast, kellele meeldib pahandusi teha. Alustatakse päris süütute tegudega, nagu huulte värvimine, suitsetamine ja keelatud kirjanduse lugemine, sealt edasi tulevad juba külaelanike vara hävitamine, loomade piinamine ja lõpuks viib asi tapmiseni. Kuna nad käivad kirikukoolis, siis teevad nad seda kõike satanismi tähe all. Korraldavad väikese paroodiamissa, mida juhib kirikuõpetaja asemel nõrgamõistuslik aednik ja pühitsevad ennast põrguvürstile. Ega nad pole tegelikult mingid hullud inimmonstrumid. Tapmine juhtub kogemata ja enesekaitseks, ning ülejäänud pahategude ajendiks pole mitte kurjus vaid pigem uudishimu ja igavus. Puberteediealistel veri keeb, väikekülas midagi põnevat niikuinii kunagi ei toimu ja vanematel pole ka aega lastega tegeleda.

Kirikuelu näidatakse pahelisest küljest, nunnad on lesbid ja pastoril on pööningul pornoajakirjad, kuid selles pole teravat põlgust ja kriitilist allteksti nagu näiteks Bunueli filmides, mis on mõttetu ülereageerimine. Täiesti loomulik, kloostrielu käibki käsikäes mahasurutud seksivajadustega. Ma loodan, et kunagi tuleb aeg, kui inimesed ei murra enam pead mingi sümbolistliku muinasjutu üle ja jumalateenistus muutub formaalseks kostüümidraamaks pulmatseremoonial. Ja kui ma miljonär oleks, siis ma ostaks mõne kiriku ära ja hakkaks seal elama. Toredad tornidega majad siiski. Samuti ei saa tüdrukute satanistlikke mänge tõsiselt võtta. Igavust peletavate laste ajaviide, nagu ta tegelikult ongi. Selles mõttes on eluterve suhtumisega lugu.











3 kommentaari:

Sander ütles ...

Kas siis niivõrd pühadust teotav film, et pidi keelu alla panema? Omast ajast vist küllaltki ees sellepoolest, peaks igatahes seda kunagi vaatama.

edasi ütles ...

ah mida kõike keelatud pole. filmitsensuur lähtub alati kõige äärmuslikuma ettevaatlikuse positsioonilt. võibolla seetõttu tegi murelikuks, et näeb välja nagu tõsine film aga teema poolest nagu kõmuline exploitation.

Unknown ütles ...

غاززتن