"Manson" (1973)

director: Robert Hendrickson / Laurence Merrick
83min.
USA

Tundub, et mulle meeldib kirjutada. Informatiivsete filmiarvustustena on need jutud siin vist üsna kõlbmatud. Üha rohkem hakkavad muutuma pigem filmide poolt esile kutsutud seoste ja mälestuste kogumiteks. Kuskil blogis, kus oli toodud nimekiri kohalikest filmiblogijatest oli minu saidi puhul ette heidetud punktisüsteemi puudumist. Ma ei oskaks kuidagi filme niimoodi hinnata, sest ma kirjutan tihtilugu hoopis mingitest sentimentaalsetest väärtustest, mis pole üldse seotud filmide kvaliteediga. Aga kuidas saaks nimetada mõnda saamatult tehtud filmi halvaks, kui ta äratab nii palju igasuguseid mõtteid?

Niisiis, esmakordselt katsetasin õlimaali 1995. Üks esimesi oli Charlie portree Kristusena, samas poosis nagu ühel Tiziani maalil. Tähendab, et see hull habemik on mind juba pool elu kollitanud. Raske öelda miks, sest mida rohkem ma tema kohta teada saan, seda ebasümpaatsemaks ta muutub. Kinnismõtetega hullud prohvetid on nii igapäevane nähtus. Tasub vaid minna KuKu klubisse, õigel hetkel peale sattudes võib neid sealt lausa karjakupa leida. Parasiidid, kes mürgitavad ümberkaudsete mõtlemist oma pealetükkiva skisoidse lobaga. Ohtlikud ainult kõige lollimatele, kuid ikkagi tülikad energiavampiirid. Mansonist, kui sellisest sain ma lõplikult aru pärast dokumentaali "Charles Manson superstar" vaatamist. Muidu kaheldava väärtusega ja nürimeelselt erapooliku ekstremistliku natsiokultismi alatooniga, kuid sisaldab ka kõvasti olulist materjali. Nimelt pikki intervjuulõike Mansoni endaga. Sealt selgub, et tüübil sõidab katus ikka täie hooga. Mitte et ta täiesti seosetut juttu ajaks. Vastupidi, nii mõnigi tõetera on ta jutus peidus. Kuid ta hüppab poole lause pealt ühelt teemalt teisele, loob kohatuid seoseid ja üldistusi, kaotab hetkeks täiesti enesekontrolli ja hakkab nagu mingi kojanarr grimassitades mööda ülekuulamisruumi ringi karglema, siis järgmisel hetkel tardub mõtlikku poosi ja tsiteerib Nietzschet või piiblit (või mis tsiteerib, ta ju peabki ennast Kristuseks), võtab kitarri ja laulab mõne armastuslaulu, siis sõimab vangivalvurit ja lööb jalaga prügikasti. Ja lõpuks väidab, et tegi niisama nalja või siis vaatab täiesti tõsiselt silma ja ütleb "I am you". Kõlab nagu skisofreenia musternäidis ju. Kuid samas ei ürita endast üldse tõsiseltvõetavat muljet jätta, lööb kõigele käega, viskab mõne muretu nalja. Et täitsa siuke kift kutt peaaegu. Võiks teinekordki koos hängida. Seetõttu ma saan aru küll, miks teda mitte mingil tingimusel vabadusse ei lasta. Võiksin oma tuttavatest nimetada terve rea inimesi, kes nagu muuseas taolise kameeleonliku manipulatsiooni lõksu langeksid. Aivar Palumäe tundub mulle natuke nagu väike süütu Eesti Manson.

Käesolev dokumentaal on teise nurga alt tehtud ja on arvatavasti kõige asjalikum Mansoni film. Teda ennast kuuleb siin väga vähe rääkimas. Film algab kommentaaridega, mis liialdavad ülivõrdes negatiivsete omadussõnadega, kuid üldiselt puudub lool häbimärgistav toon. Jääb mulje, et asju on püütud näidata sellistena, nagu nad päriselt olid. Film on valminud mõned aastad pärast kohtuprotsessi, kuid enamus materjali on filmitud sündmuste toimumise ajal ja enne seda. Filmi ajal kehtis veel mitmete vangistatute puhul surmanuhtlus, kuid hiljem asendati see seaduse muutudes eluaegse karistusega. Intervjueeritud on Mansoni sekti liikmeid ja nende kongikaaslasi. Neid, kes elasid kommuunis vaid mõnda aega ja neid kes jäid kokku veel ka pärast liidri vangistamist. Räägivad täiesti vabalt ja sundimatult midagi varjamata. Näiteks üks keskseid tegelasi, Squeaky Fromme, kes mõned aastad hiljem kukkus kinni presidendi atendaadikatse eest, jutustab siin oma intiimsest suhtest relvadega. Ühes käes on püss, teises armeenuga ja süles vingerdab madu. Rõhutatud on, et kogu materjal on täiesti dokumentaalne, lavastatud pole midagi ja kõik tegelased on tõesti need, kes nad päris elus on. Vähemalt fännide jaoks on see võimas kogemus - näha paljaks aetud peadega Manson Family tüdrukuid otse kaamera ees nugadega vehkimas ja kuulutamas "It will make nazi Germany look like a picnic!". Kuidas nad tahtsid Frank Sinatrat lihakonksu otsa riputada, elusalt nülgida, sel ajal tema muusikat kuulata ning pärast tema nahast tehtud suveniire hipipoes müüa. Ja siis kohe sinna kõrvale neid samu inimesi süütute looduslastena happeuimas kukerpallitamas ja bongosid tagumas. Teadupärast toitusid nad põhiliselt supermarketite prügikastidest leitud ülejääkidest. Üks naljakamaid fakte oli see, et teinekord pidi mõni tüdruk marketidirektoriga keppima, et prügikorjamise luba saada. Või siis, et tegelikult meeldis Mansonile hipide kallal norida "because they're asking for trouble, they look too different." Ta ise eelistas pigem kauboiriietust. Charliel oli oma tseremooniavest, üleni peenelt mustreid täis tikitud, kuulekate tüdrukute aastatepikkuse töö vili.

Paul Watkins ja Brooks Poston, mõlemad endised Mansoni jüngrid, on loonud kena filmimuusika. See on iseloomulik akustilisel kitarril põhinev melanhoolne hipifolk.

Materjal on hea montaazhiga. Küsitletavaid on palju, nende jutt on lõigatud lühikesteks juppideks ja see on nii ladusalt kokkusobitatud, et vaid ühel korral on kuulda intervjueerija häält. Tekib tunne, et lugu jookseb iseenesest ilma kõrvalise abita. Veel on hea, et asjale on lähenetud püüdlikult kunstipäraselt. kasutatud on ohtralt igasuguseid oma aja videotrikke - peegliefekti, poolitatud ja mitmeks sektoriks jagatud kaadrit jne. Erineva pildikvaliteediga materjal moodustab huvitava kunstilise terviku.

Aastal 1977 lasi üks Mansoni fänn (kes küll ei kuulunud kunagi Familysse) ühe rezhissööridest maha.

P.S. Kuidagi ei õnnestunud netist leida filmi posterit ja panin siis selle asemel Charlie tehtud joonistuse kuradist.