Rodendronite invasioon: "Hitler - dead or alive" (1942)

director: Nick Grinde
70min.
USA

Kommentaarid "To kill a mockingbird"ile kruttisid mind poliitikalainele ja tuli meelde, et vaja see vana naljafilm kah ära vaadata. Imelik, et sõja ajal tehtud propagandafilmid on just need kõige rumalamad. "Hitler - dead or alive" on kohe eriti, panniga-vastu-pead rumal lugu. Umbes nagu Disney "Education for death", ainult et see pole satiir, vaid täiesti siiralt patriotismi üleskütmisele suunatud. Meil oli lasteaias põhimäng sakslased ja venelased, tundub et selle filmi stsenaarium on kirjutatud samasuguste lasteaia sõjaseiklusmängude alusel.

Lugu on nii, et üks Ameerika rahamees (kes jändab millegipärast laboratooriumis katseklaasidega) pakub välja miljon dollarit sellele, kes tapab Hitleri. Kuulutuse peale tormavad kohale kolm gängsterit, kes on just Alcatrazist vabanenud. Kaks ülbet sigareid pahvivat jõmmi ja üks kõhetu kavalpea, kes on üksteist aastat vangis õigusteadust lugenud. Nii uskumatu kui see ka pole, kuid nendest saavadki kangelased, kes lendavad Saksamaale üheisikulist kurjust hävitama. Kohale jõudes röövivad esimese ettejuhtuva sõjaväeveoki, mille lastiks on vana hea saksa õlu. Muidugi on nende saabumist märgatud ja neid asub jälitama üksik politseimootorratas. Paluvad sel ennast Hitleri juurde eskortida, sest neil on vaja talle isiklik sõnum edastada. Ja umbes samas vaimus jätkub terve film.
Riigijuhtide atendaate tehakse kogu aeg. Ja neil teemadel on nii mõnigi tasemel film tehtud. Muidugi ei ole neis peaosas seiklusi otsivad pearahakütid. Aga Terry Gilliam või Mel Brooks saaksid isegi sellega hakkama. Arvatakse, et Brooksi "The producers" ongi sellest filmist inspireeritud.

Ma olen ikka imestanud kui tihti natsid sellistes filmides "Heil Hitler!" karjuvad. Siin algab ja lõppeb iga vestlus niimoodi. Nii öeldakse isegi telefonis halloo asemel. Kuid see ei tähenda, et kõik sakslased pahad natsid oleksid. Vastupidi, kõik sealsed tsiviilelanikud lausa vihkavad südamepõhjast neid.

Hitler, kes ilmub välja lõpukolmandikus, näeb üllatavalt originaalilähedane välja. Näitleb ootuspäraselt halvasti, kuid siiski on see ainus positiivne punkt filmis. Arvestades kogu ülejäänud taset, oleks täiesti piisanud, kui suvalisel näitlejal oleks vastav soeng ja vuntsid olnud. Mäletan ühte vene filmi, kus Hitlerit mängiski mingi suvaline hallipäine paks vana, kellel polnud isegi neid kahte põhitunnust.
Lõpuks ometi saab vastuse igavesele küsimusele - miks olid diktaatoril sellised imelikud vuntsid? Aga palun! Vuntside taga oli peidus kole arm, mis saadud kakluses õllesaali kõnede ajal. Et teada saada, kas vangivõetud Hitler pole mitte üks tema paljudest teisikutest (see teisikute legend kestab vist siiamaani, "Boys from Brazil"gi on arvatavasti sealt innustust saanud) aetakse vaesekesel vuntsid maha ja tukk lõigatakse trofeena ära. Tulemus on see, et mitte keegi ei tunne enam Hitlerit ära, ta pannakse sealsamas seina äärde ja lastakse maha. Ja sinna otsa kangelasgängsterid ka. Pluss veel kari ei tea kust välja ilmunud lapsi. Ja ma ei teinud nalja praegu.

Kuna teadupärast oli sõda filmi valmimise ajal alles täies hoos ja kestis veel mitu aastat, siis tekib ka filmis küsimus, et kes see siis juhib Saksamaad, kui Hitler juba ära tapeti. Eks ta üks neist teisikutest olegi. Ja moraal on, et ajaloo muutmiseks ei piisa ühe tähtsa inimese kõrvaldamisest, vaid tuleb rünnata kogu süsteemi tervikuna. Isegi selles osas pannakse mööda. Atendaadid on ajaloo käiku väga drastiliselt küll ja küll muutnud.

Peaosatäitja Ward Bond on mänginud muuseas "Gone with the wind"is ja paljudes teistes oma aja kuulsaimates Ameerika filmides.