Amoraalsed filmiõhtud 2

Siin on siis täpsem teave tuleva filmiõhtu kohta. Ja väike Wikipedia alusel tehtud tutvustav tekst.

Kolmapäev, 20. veebruar 2008, kl. 18
Non Grata Kunstikonteiner, Polymer
Madara 22 / Ülase 16
Tasuta

"Let me die a woman" 1978, rezhissöör Doris Wishman, 79min. USA



Iseõppinud rezhissöör, stsenarist ja produtsent Doris Wishman (1912 - 2002) oli Ameerika exploitation kino üks huvitavamaid tegijaid, täiskasvanute filmide grand old lady. Ta alustas 60ndate alguses nudistifilmidega, süüdimatult naiivsete filmikestega, kus eksponeeritakse nii palju kui vähegi võimalik alasti naisekeha. Enamasti olid need kerged komöödiad, mille sündmused arenesid nudismilaagrites. Kuulsaim ja ebatavaliseim neist on aastal 1961 valminud "Nude on the moon", katse ühendada pehmet erootikat ulmega. Astronaudid avastavad Kuul rohelise oaasi ja seal pesitseva nudistide koloonia. Wishman oli tõenäoliselt ainus naisrezhissöör, kes omal ajal selliseid filme tegi. Kuuekümnendate keskel, kui nudismi teema hakkas juba skandaalsust kaotama, liikus Wishman otsekohesema sexploitationi ja softcore'i poole ("Bad girls go to hell", "The amazing transplant" jt.). Teiste sarnaste filmide eeskujul oli neis peaosas mõni vabameelne neiu, kes sattus erinevatesse erootilistesse seiklustesse. Kuna Wishmani filmikangelannad on eneseteadlikud noored naised, keda kujutatakse positiivselt ja sümpaatiaga, siis nähakse selles vahest feministlikku alatooni. 70ndatel hakkas Wishman sexploitationit üha enam miksima teiste zhanridega - tegi seksikomöödiaid ja thrillereid ("Deadly weapons", "Double agent 73"). Selle perioodi töid hinnatakse kõige kõrgemalt nende camp esteetika tõttu. Mitmes neist on peaosas hiigelsuure rinnapartiiga (ümbermõõt 183 cm) Chesty Morgan. Samal ajal lavastas ta ka kaks hardcore pornofilmi ("Satan was a lady", "Come with me, my love"), kus mängis akadeemilise doktori kraadiga pornostaar ja performance'i kunstnik Annie Sprinkle. 80ndatel proovis Wishman kätt slasher filmidega, kuid need ei saavutanud erilist publikumenu. 90ndatel hakati Doris Wishmani filme taasavastama, tema maine kultusrezhissöörina kasvas ja ta sai vanas eas veel mõned pooleli olevad filmiprojektid lõpetada.

"Let me die a woman" on sensatsiooni taga ajav tahtmatult koomiline dokumentaal "kolmandast sugupoolest" ehk transseksuaalidest, mida annab võrrelda Ed Woodi transvestiididraamaga "Glen or Glenda".
JzNMhxRtyR