"Cannibal" (2005)

director: Marian Dora
90min.
USA / Germany

Mõned aastad tagasi, kui see tõestisündinud lugu päevauudistest läbi käis, vaatasime sõpradega dokumentaali zoofiiliast. Südamlik film, kus enamasti keskealised ja mitte eriti atraktiivse välimusega inimesed rääkisid oma armastusest loomade vastu. Jäi mulje, et nad on väga üksildased. Nii üksildased, et nad armuvad loomadesse, kes näitavad oma ennastohverdavat kiindumust. Ja siis justkui teema jätkuks jutustas Margus loo kahest Saksa homost, kellel tekkis internetitutvuse kaudu väga radikaalne sadomaso suhe. Mõlemad unistasid kannibalismist, Armin Meiwes tahtis inimliha süüa ja Bernd Jürgen Brandes tahtis olla söödav. Nii see juhtuski. Jürgen neelas paar topsi valuvaigisteid, lasi oma peenise maha lõigata ja suri kolme tunni jooksul verekaotusse (teine luges samal ajal "Star Trek"i raamatut). Ja pärast põhjalikku lihunikutööd sõi Armin ülejäänu ära.

"Cannibal" on üks kolmest siiani sel teemal tehtud filmist. Lugu on piinliku üksikasjalikkusega läbi mängitud. Mitte et kes need mehed olid, millega nad muidu tegelesid või mis pärast sai. Vaid skemaatiliselt rida kohtumisi kohvikutes, õige partneri leidmine, ettevalmistused ja põhiliselt just konkreetne action sel kurikuulsal päeval.

Tuleb tunnistada, et on küll õudne ja väga ebameeldiv film. See pool hakkab töötama umbes filmi keskelt. Eellugu on nõrk ja süüdi on väga klisheelik sissejuhatus. Alguse tiitrite taustal libiseb kaamera üle igasuguse lauale kuhjatud "sünge" materjali - pildid vanadest anatoomiaõpikutest, Hieronymus Bosch, ajaleheväljalõiked sarimõrvarilugudega, kuskil vilksatab muidugi Hitleri portree jne. Üritatakse kohe mõista anda, et tegelastel on haiglased huvid eksole. Ja ema loeb pojakesele Grimmi muinasjuttu inimsööja nõiast. Loo edenedes tuleb seda jubedust liigagi palju, ma ei tea miks oli vaja algusesse veel mingi pingutatud jama juurde leiutada. Ja siis see tüüp on kahjuks hästi mittecool ka. Mingi punapõskne kitsehabemega kontoritöötaja. Aga kui ülikonna seljast võtab, siis seal all kannab trakse nagu skinid. uurisin Wikipediast ja selgus, et päris inimsööja nägi palju sümpaatsem välja. Teine nõrk koht on dialoog. Hea on, et seda on väga vähe, kuskil 3-4 lauset kogu filmi peale. Aga erakordselt puine. Võibolla on tahetud mõista anda, et need kannibalismi fetishistid on kuidagi ebainimlikud või mingis afektiseisundis, aga mulje jääb, et on lihtsalt kaks ääretult talendipuudulikku näitlejat.

Kohe kui kaks tegelast lõpuks kohtuvad võtab lugu oodatud suuna. Kõik vajalik on juba paigas, videokaamera üles seatud ja kinnisideed nõuavad teostamist. Järgneb kogu see genitaalikärpimine, vannis verest tühjaks jooksmine ja lihakonksu otsa riputatud korjuse nülgimine. Rahulikult oma tund aega ja sinna hulka mahub värvikaid detaile, mis tekitavad tõsiseid vastikusevärinaid. Polnud unustatud näiteks, et ühel hetkel kõik surnud keha lihased lõtvuvad, millega kaasneb soolestiku tühjenemine. Ja kui pea alaspidi rippuv laip on rappimise käigus juba tundmatuseni moondunud, asendatakse see osavalt mingi looma lihakehaga. Efektimeistril vähem tööd, kuid tulemus isegi veel realistlikum.

IMDb kommentaarides pidasid mõned eriti vastikuks kahe suhteliselt ebaseksika (st. klassikaliste iluideaalidega võrreldes) mehe armustseene. Kui poesabas seistes mõelda, et kõigil neil tavalistel ja närtsinud olekuga inimestel on mingi oma seksuaalelu, ükskõik kas siis vastassugupoole, mõne looma või endaga, siis see on umbes sama vastik. Film ei olnud kindlasti selle mõttega tehtud, et süvendada homofoobiat, see on siis juba vaatajate probleem. Liigitub kenasti horror-of-personality zhanri alla, sest uurib (või õigemini lihtsalt eksponeerib) igale inimesele omaseid vajadusi nagu lähedus ja üksteisemõistmine ja mis võib juhtuda, kui need on kuidagi vales suunas arenenud.









Armin Meiwes in real life.