"Mesa of lost women" (1953)

director: Ron Ormond / Herbert Trevos

69min.

USA

Veel üks teos, mis kinnitas mu usku, et vanasti osati ikka nii hästi halbu filme teha. Kadunud kunst. Sellist taset nagu "Mesa of lost women" on tänapäeval võimatu saavutada.Hullud teadlased ja hiidmonstrumid on trump millega üritatakse niisugustele filmidele vaatajaid leida. Paljudes filmides ongi ainult nii, et kogu elamus piirdub lõpuminutite jooksul välja ilmuva koletise ära nägemisega ja sellele eelneb tunnijagu sisutühja tegevust. Siin on õnneks niipalju muud imetlusväärset, et hiidämbliku oleks võinud rahumeeli isegi välja jätta (kahtlustasin, et see on sama nukk, mida kasutati vist kõige tuntumas hiidämbliku filmis "Tarantula", kuid see on tehtud hoopis kaks aastat hiljem).

Sissejuhatuse teeb kaameratagune hääl, kes räägib pikalt-laialt inimrassi petlikkust ülemvõimust siin planeedil. Ei tohiks unustada, et kõige arvukam ja vastupidavam eluvorm on siiski putukad. Järgnev lugu on õppetund, mis juhtuks juhul kui...Ligi viis minutit kestva jutu taustaks pole muud kui tühjad kaadrid Mehhiko kõrbemaastikust ja pidev tremolokitarri pinin. Mõjuv lihtsus, pole paha. Aga see saundträkk - kui filmi pikkuseks on 69min siis vähemalt 60min on kogu aeg taustaks see sama üksluiselt muutumatu kitarrimäng. No kujutate ette, mis tunne võib olla kui keegi mängib tund aega järjest "Kimalase lendu". Kui sellised jaburad asjad lõbu ei pakuks, siis võiks vist närvivapustuse saada.

Kuskil seal ligipääsmatutes kõrbekoobastes on dr. Aranya laboratoorium. Seal tatsavad ringi eemaletõukavad kääbusmehed ja robotliku olemisega amatsoonid. Aranya tegeleb inimese ja ämbliku geenide sünteesimisega ja need olevused on ta katse tulemus. Mehed on kääbused seetõttu, et putukate hierarhias on isastel teisejärguline roll. Doktor ise on tavaline valges kitlis habemik, kuid tema juures on üks creepy asi - üks prilliklaas on kuidagi imelik. Ei saa aru kas katki või mingist poolläbipaistvast klaasist. Väga veider tähelepanu kõrvalejuhtiv detail.

Üks teine teadlane läheb Aranya töösaavutustega tutvuma. Huvitav oleks ise sellisesse olukorda sattuda - lähed kolleegile külla, leiad ennast auravaid katseklaase täis koopast, vastik kasimata kääbus hakkab sul sabas käima nagu noriks sigarette Ja igal pool seisavad tuimalt vaikides ülbed chikid. Päris sürrealistlik, nagu mingis totras unenäos ju. Teadlane keeldub sellises kahtlases kollektiivis töötamast ja dr. Aranya süstib talle seepeale hulluks ajavat seerumit. Ja kuidas siis käitub see värske hullumeelne?

Pidev mõttelage irve, silmad üllatunult punnis, räägib monotoonsel toonil nagu hüpnotiseeritu - maitea, lapsed kujutavad vist hullusid niimoodi ette. Kuna ta kannab kõvakübarat, siis võiks arvata et ta imiteerib Stan Laurelit.

Hakkasin siin juba järgmist tobedust kirjeldama, aga ma ei viitsi enam pikemalt, sest iga naljaga kaasneb järgmine ja järgmine, ja nii peaks terve filmi ümber jutustama."Mesa of lost women" pärineb nagu mingist kadunud maailmast, kus loogikaseosed on jäänud liivakasti tasemele. Ma ei mõtle seda kuidagi halvustavalt, vaid selles tähenduses, et siin nagu siiralt ei osata mitte kuidagi teha nii nagu tavaliselt või päriselt võiks olla. Aga lapsemõistus ja kogemuste puudumine võibki ju põnevamaid tulemusi anda. Neile, kes oskavad hinnata sellist muusikat, kus amatöörlikud kooliorkestrid (paremal juhul veel erikoolide orkestrid) mängivad popistandardeid, peaks selle filmi võlu mõistetav olema.

Lõpuks see ka, et kui peaks tekkima küsimus mis pagan on mesa, siis Wikipediast selgus, et nii nimetatakse lagedat kõrbevälja mida piiravad teravatipulised kaljud. Päris spetsiifiline värk, ma pole elu sees kedagi mesadest rääkimas kuulnud.