"Vampyres" (1974)

director: Jose Ramon Larraz

87min.

UK

Vaatasin vahepeal ära "Eurotika!" sarja neljanda osa ja see rääkis Hispaania päritolu rezhissöörist Jose Larraz, kes tuli 70ndate alguses Inglismaale ja hakkas sealset stagneerunud õuduskino värskendama. Larraz oli alguses õppinud filosoofiat ja kunsti ning hakkas pärast ülikooli koomikseid kirjutama. Täpselt vajalik taust ühele korralikule eurohorrori rezhissöörile. Inglismaal sai tema esimeseks suuremaks hitiks "Vampyres". Alati on tsensoreid kõige rohkem häirinud vägivalla ja seksi kombineerimine. Lesbi-(õigemini biseksuaalsete)vampiiride vereorgiad tekitasid piisavalt skandaali, tähelepanu oli saavutatud. Aga õudusfilmid, kus kasutati julget erootikat, kaotasid alati publikumenu, kui päris pornofilmid muutusid kättesaadavaks. Väheseid huvitasid enam vampiirid, kui pakuti juba seda nö. päris asja. Seetõttu saidki paljud 70ndate esimesel poolel tehtud sexploitation õudukad ruttu tuntuks, kuid kümnendi teisel poolel oli kõigil neil rezhissöörid täielik kriis. Osad üritasidki pornot teha (Rollin, Franco) aga Larraz kasutas võimalust ja lisas oma filmidesse rohkem draamalikku sügavust. Asi, millele tal oli tegelikult palju rohkem annet. Seda tõestab näiteks väga hea psühholoogiline õudusthriller "Symptoms". Ja ega ma polekski "Vampyres"it vaatama hakanud, nimi ju ka nii fantaasiavaene, olen rohkem kui küll igasuguseid vanu vampiirilugusid näinud, aga dokumentaalist kuuldud taustainfo tekitas siiski piisava huvi. Tegevus toimub kaasajal ja osa klassikalisest vampiiride tüpoloogiast on mõistlikult välja praagitud. Nad ei maga kirstudes, neil pole kihvasid, neil pole midagi pistmist religiooni või rahvausunditega, nad ei karda pühitsetud vett ega küüslauku. Aga nad elavad siiski vanas gooti lossis, eelistavad kanda musti riideid, tegutsevad peamiselt öösiti ja toituvad muidugi verest. Lihtsa süzheega kassi ja hiire mäng, kus ühel pool on igapäevast toitu otsivad vereimejad ja teisel pool inimesed, kes ei oska midagi paha aimata. Huvitav, et vaatamata seksile, tapmistele ja vampiiridele, on Larraz suutnud säilitada veidi usutavust ja tõsidust.