"The Noah" (1975)

director: Daniel Bourla

107min.

USA

Paar päeva tagasi juhtus selline kurioosne lugu, et käisin teatris. Tükk oli kohutav, ma parem ei hakka sellest üldse rääkima, vähemalt ei pidanud ma piletite eest maksma. Anyway, "The Noah" on täpselt selline film, mida oleks äärmiselt lihtne lavalaudadel esitada. See oleks monoetendus pensioniikka jõudnud sõdurist, kes on sattunud päästepaadiga üksikule troopikasaarele. Ellujäämisvõitlus see pole, Kõik elementaarsed mugavused on saarel olemas, sest rannas on mahajäetud Hiina sõjaväebaas. Otse ei öelda, aga vihjatakse, et on toimunud tuumakatastroof, nii et koht kust sõdur tuli on ilmselt hävinud. Ta seab end saarel kenasti sisse, kuid paratamatult hakkab õige pea igavus kummitama. Täiesti loomulikult, nagu inimesega sellises olukorras juhtub, tekib talle kujuteldav kaaslane. Hääl peas, kellega mõtteid vahetada ja mälestusi jagada. Sõdur nimetab oma uue sõbra Reedeks ja laseb ennast Noaks kutsuda. Aja jooksul tekib selliseid kehatuid kaaslasi üha juurde ja sellega seoses muutub ka Noa roll. Alguses on ta lihtsalt üks mees, kes vajab veidi lähedust. Siis muutub ta õpetajaks, siis vaimseks liidriks, siis valitsevaks seaduseandjaks ja viimaks väejuhatajaks, kelle armee asub võitlusse sõnakuulmatute kodanikega. Sõda tähendab kaost ja see viib närvivapustuseni. Terve viimase pooltunni tuiab sõjavarustuses Noa katkiste militaarveokite vahel. On öö, sajab paduvihma ja tema kõrvus kumiseb helikollaazh lahingukäsklustest, raadiopropagandast, valitsusjuhtide sõnavõttudest ja muust sarnasest. Üsna üksluiseks läks, oleks saanud ka lühemalt ja muidugi selline asi ei viinud ka kuhugi. Või õigemini viis ootuspärase lõpuni - hingeline tühjus ja üksindus. Postapokalüptilise ulmekana, nagu ma alguses arvasin, on sellest kuidagi väga kohatu mõelda. Nihilistlik nüüd otseselt mitte, aga piisavalt trööstitu ja kõle ülevaade inimloomusest. "Kärbeste jumal" sobiks siia kõrvale.