director: Lucky McKee
93min.
USA
Kõik oleneb jutustamise toonist. "May" pole ülse kurb või õudne film, kuigi see räägib eluvõõrast neiust, kelle suhtlusprobleemid lõpevad veriste mõrvade, laibatükeldamise ja neist tükkidest omale kuuleka kaaslase kokkuõmblemisega. Piisabki vaid kui ei kasutata sünget muusikat ja äkilisi ehmatuskohti. Groteskne kindlasti, kuid komöödia ta siiski pole. Vast kõige õigem oleks "May"d nimetada kaasaegse gooti garneeringuga muretuks õudusdraamaks. Harva juhtub, et mulle meeldivad taolised kaasaja indiefilmid. Ma ei kannata neid muhedalt pargipingil tsillivaid noori täiskasvanuid, seda tolerantsist paksu atmosfääri ja igasuguste väikeste armsate veidruste imetlemist. See on nagu mingi ajuloputus, mis püüab väita, et pesupesemine, koeraga jalutamine ja kioskist ajalehe ostmine on nunnud maagilised argitoimetused. Sattusin selle filmi otsa täiesti juhuslikult, polnud midagi varem kuulnud, kuid IMDb'st lugedes jättis hea mulje. Eriti üks jabur kommentaar, kus üritati iga hinna eest selgeks teha, et see ei tohi pidada õudukaks. Et see on tõsine psühholoogiline draama. Nagu õudusfilm peaks alati midagi eriti standardset olema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar