"Baxter" (1989)

director: Jerome Boivin

82min.

France

Sünge fantaasia Baxteri nimelisest inimese intelligentsiga bullterjerist, mis põrmustab igasuguse idülli koerast kui truualamlikust kaaslasest. Mingis mõttes õudukas, kui selliseid tumeda alatooniga draamasid parema liigituse puudumisel nii nimetada võib. Loo jutustajaks on kaameratagune resoluutse tooniga kähisev hääl. Tekib ettekujutus, et see võiks kuuluda mehele, kes on elus kõike näinud, kel puuduvad illusioonid ja kes ei vali vahendeid võitlustes oma vastastega. Nagu töötu lihuniku karakter Gaspar Noe "Seul contre tous"'. See hääl on Baxteri sisemonoloog. Tema mõtetes on palju inimlikke jooni (näiteks eneseteadvus, mis loomadel ju tegelikult puudub), kuid ta ei tunne mingit empaatiat, tal pole südametunnistust ja kogu tema olemus rajaneb vaid omakasupüüdel. Inimlikust seisukohast võiks teda pidada puhta kurjuse võrdkujuks. Film jälgib Baxteri elu pärast koerte varjupaigast pääsemist. Ta leiab kodu üksiku vanaproua juures, kuid neil ei teki omavahelist üksteisemõistmist. Baxter vajab sugulashinge, kes ei tohiks tunda hirmu ega armastust. Järelikult peab vanaprouast vabanema ja tuleb leida uus kodu. Edasi satub ta ühe noorpaari kätte, kuid kui perre ilmub konkureeriv väike laps, muutub ka seal elu väljakannatamatuks. Et ei juhtuks kõige hullemat, otsitakse koerale kiiresti uus omanik. Lõpuks on Baxter leidnud väärilise mõttekaaslase - samasuguse väikese, süütu ja armsa keha sisse peidetud monstrumi. See on algkooliealine militaarsete huvialadega endassetõmbunud poiss. Poisil on prügimäe kõrval vanade natsisaksa jooniste järgi ehitatud punker. Ta tahab treenida Baxterist eluohtliku ründekoera, aga siit algavad probleemid. Baxteris pole seda pimedat verejanu. Ta ründab vaid siis kui tõesti muud üle ei jää. Piisab täiesti, kui teatakse, et ta on võimeline tapma, tal pole vaja seda pidevalt tõestada. Niisiis - lõpuks saab koerast see, kes ei vasta enam nõuetele. Ma arvan, et loomasõpradele võib film mõjuda üsna painajalikult. Või siis vähemalt annab mõista, et lemmikloomade tavapärase idealiseerimise kõrval on olemas võimalus neid ka täiesti vastupidiselt portreteerida.