"Antichrist" (2009)

director: Lars Von Trier

109min.

Denmark / Germany / Poland / Italy / France / Sweden

Tänu igasugustele kõlakatele sai suure põnevusega oodatud seda filmi. Kas Von Trier teeb tõepoolest õudukat? Kas jälle üks film, mis suutis esilinastusel publiku välja vihastada? Mis rääkivad rebased või jänesed? Provokatsioon! Rezhissöör on hulluks läinud! Tegelikult olin ka üksjagu skeptiline, sest Von Trier'ilt meeldivad mulle vaid üksikud filmid. Tema visioonist pean lugu, pidev suunamuutus, uute võimaluste katsetamine ja ka korraliku tulemuseni jõudmine on väärtus iseenesest, kuid kaasaelada suudan harva. Üks asi, mis mind tänapäeva filmidest eemale peletab on nende pildi viimseni lihvitud esteetilisus. Igavaks läheb, kui üksteisele järgnevad ainult perfektselt paigas kaadrinurgad, perfektsed mahlakad värvitoonid, perfektselt liuglev kaamera, perfektselt väljajoonistuvad detailid. Tehnika on kõigil käpas nii Hollywoodis, Euroopas kui Aasias. Kvaliteet pole enam asi millest rääkida. Samas olen selguse ja lihtsuse üle tänulik, et polnud nagu näiteks "Element of crime", kus, nii palju kui ma mäletan, oli pidev kollakaspruun hämarus. Süngete teemadega filmilt võiks ju sellist asja karta. Sisu osas oli põhilne hirm mingi tabamatu sügava allteksti ees. Tähendusrikas vaikus, kättesaamatus kõrguses hõljuvad monumentaalsed sümbolid. Aga näe õnneks võis lugu võtta peaaegu täies ulatuses ühemõtteliselt, ei olnudki tingimata vaja otsida metatasandeid (see va maagiline realism siiski tõstis pead pidevalt). Abielupaar seksib ja samal ajal lihtsalt juhtub siuke groteskne õnnetus, et nende laps kukub aknast alla. Traagika, leinaprotsess. Paar üritab sellest omal jõul üle saada ja minnakse looduse keskele metsaonni maharahunema. Mees töötab välja teraapiaprogrammi, aga niimoodi nämmutades kerkivad esile mingid veidrad pseudoprobleemid. Ülekohtused kannatused viivad mõtted mingi üleüldise abstraktse kurjuseni. Ja siis hakkab see ennast manifesteerima. Järgnevad hullumeelsusest kantud sugutung, vägivallapursked - nagu eneseohverdus sellel kurjuse altaril. Kõik see, mis ilmselt nii paljusid on shokeerinud "Antichrist"i puhul. Jah, oli tõesti paar verist lõiget, kuid ma ei tahaks uskuda, et nii enam kedagi südamepõhjani shokeerida saaks. Kuna põhiline vägivallatseja oli siin Charlotte Gainsbourg, kes on araablase näoga, siis mul tekkis tahtmatult seos uue prantsuse horroriga. "Martyrs"is ja "Inside"is mõlemis olid sama tüüpi naised. Okei, aga tagasi shoki juurde. Ma arvan, et "Antichrist"i skandaalsus seisneb tema karjuvas pretensioonikuses. Seda on võimatu võtta kuidagi niisama. Von Trier nagu jutlustaks mingit evangeeliumit. Ja nagu lõputiitritest selgub on see Tarkovski Evangeelium. Tõeline suurushullustus ilmneb epiloogis. Oli arvata, et "Antichrist" on järjekordne zhanrimäng, aga ebameeldiva üllatusena polnud see zhanr mitte horror vaid filosoofiline autorifilm. Kahju hakkab, mõeldes kui stiilipuhtad ja mitte vähem süvad on näiteks Miike "Audition" või siis seesama "Martyrs". Ja ideeline sarnasus oli ka Mel Gibsoni Kristuse saagaga (mulle väga meeldib muide see film). Tõsistele asjadele tõmmatakse tähelepanu eksponeerides äärmuslikku vägivalda. Jõuline teos siiski. Jääb kummitama.