"Veld" (1987)

director: Nazim Tulyakhodzayev

78min.

Soviet Union

Ma ei tea ühtegi täiesti puhastverd Nõukogude Liidu õudukat. On vaid mõned õuduselementidega sõja- ja vägivallafilmid ning mitmed süngemad ulmekad ja muinasjutufilmid. "Vii" on nagu peaaegu, aga mulle on ta ikka pigem vaid hauataguste teemadega jändav skazka tundunud. Aga "Veld" pääseb kõige lähemale tõsisele õudukaks olemisele, kuigi ka siin on tegu rohkem düstoopilise ulmega, põhineb Ray Bradbury tekstile. Kui keegi oskab parandada, siis andke aga teada. "Veld"i tunnen vaid tänu kunagisele siiani meeles püsivale kinoskäigule. Alles nüüd, pakun et kakskümmend aastat hiljem, avanes taasvõimalus ülevaadata. Ja kes oleks võinud arvata, et see nii stiilseks osutub. Lapsesilm otsib ikka hoopis midagi muud. Kuid ka selles osas ei tulnud pettuda. Kohad, mida praegu vaatan pigem kui veidraid (pooleks murtud leiva seest voolav veri, raudrüütlite duell rongiga, gaasimaskides viimsepäevainglid ja muu taoline) tundusid just oma seletamatuses tõeliselt kõhedad. Nii et mitte mingi suvaline standardõudukas, mitte nõukogude poolpiinlik panus vampiiri- või zombifilmindusse, vaid tõsiseltvõetav futuristlik horror mida võiks näiteks Cronenbergiga võrrelda. Samas oli ka häirivaid asju. Kohati kiskus liigselt diibiks ära, igasugused poeetilised vihjed religioonile jne., Lõpus näiteks võtab üks tegelane mahajäetud kirikust suure risti, seob selle hobuse taha ja hakkab kõrbeliiva sisse vagu kündma. No sümbolismil on ikka piirid ka. Sellist jama oli vist omal ajal vaja näitamaks, et on mingid õilsamad eesmärgid kui labase thrilleri tegemine.