"Kinski Paganini" (1989)

director: Klaus Kinski

95min.

Italy / France

Niccolo Paganini oli tormilise elukäiguga viiulivirtuoos, kellest räägitakse igasuguseid legende, pole vist inimest kes temast ei teaks. Materjal eluloofilmi tarbeks peaks olema garanteeritud, kuid ühtegi tavalist sellist minu teada polegi. On vaid see Klaus Kinski versioon. Ja see on olemas vaid seetõttu, et Kinski pidas ennast Paganini reinkarnatsiooniks ja räägib siin filmis ümber nurga tegelikult endast. Aga mis mul sest Paganinist, eks ma tahtsingi ju eelkõige ainsat Kinski rezhissööritööd näha. Kaamera keerleb ja pöörleb, pilt udune ning vaid loomuliku valgusega, st. enamasti arusaamatult tume. Kui ma kujutlen Kinskit filmi tegemas, siis ega ei suudagi teda samastada muu kui ekspressiivsusega. Kui ta muidu tõmbleb vaid kaamera ees, siis siin teeb ta seda korraga mõlemil pool. Nii et aus värk nagu. Skemaatiliselt saab loole kohe pihta. Näidatakse kõrvalt peategelase argitoimetusi. Kõigepealt Paganini/Kinski koos naistega kõikvõimalikes kohtades. Gondlis, aasal, põõsastes, voodis, köögis, klaveri najal jne. Kohati õrnalt romantiliselt, siis jälle rajult nii et ila pritsib. Nagu ta pillimängki eksole. Ja kui ta ei saa naistega tegeleda, siis nad ikkagi unistavad temast kogu aeg ennast rahuldades. Taustaks vaimulike jutt Paganinist kui pahelisuse võrdkujust. Aga ega kellegi elu ei koosne ainult sellest. On ka jalutuskäigud Veneetsia tänavail, palju tõllas reisimist, kindlasti on vaja vahepeal süüa ja pesta, kirjutada ja poja eest hoolitseda. Soundtrackiks lakkamatu kirglik viiul. Nii et selline meeldivalt julge ja isikupärane tõlgendus. Nagu loota võiski.