"The Hellstrom chronicle" (1971)

director: Walon Green

90min.

USA

Lausa Oscariga pärjatud kaasahaarav sci-fi/horrori elementidega pseudodokumentaal. Nils Hellstrom on teadlane, kelle juttu saadab putukate sagimine, mis enamjaolt filmitud hoolikalt lähiplaanis ja mikroskoopide abil. Ogalised tundlatega lõustad, kihisevad kolooniad, kriipiv ja kolistav Lalo Schifrini jazzimprovisatsioon. Hellstromi jutt põhineb üldteada faktidel ja kõik on iseenesest õige, ainult et tegelikult pole teda ennast olemas. Ta on väljamõeldud tegelane, kelle suhu on pandud mitmete teadusuuringute põhjal koostatud tekst. Ulme ja õudus tuleb sisse selle teksti esituslaadi kaudu. Teemaks on kahe kõige jõulisema eluvormi konkureerimine Maal. Liigid, kes üksteist täielikult ignoreerivad. Need on inimesed, kes on ainsana võimelised muutma planeedi käekäiku ja putukad, kes on ainsana võimelised kohanema ükskõik millise muutusega. Lugu algab sõnadega "The earth was created not with a gentle caress of love, but with a brutal violence of rape". Kohe on selge, et ega siin mingit idüllilist pilti maalima ei hakata. Putukatest räägitakse tohutu aukartusega. Võrreldakse nende füüsist ja eluviise inimesega, ning igal alal osutuvad nad inimkonnast paremaks. Inimese ennasthävitavaks needuseks on individualism, putukate jätkusuutlikuse võti peitub seevastu kollektiivses instinktis. Selline kõlav mõttekild ka, et intelligentsi puudumine välistab rumaluse. Sest võime analüüsida, teha rohkem või vähem arukaid otsuseid, on vaid inimesele omane. Putukaid sellised dilemmad ei vaeva. Emotsioonide puudumine välistab kahtluse. Termiidipesa leiab võrdluse kompuutriga, mesilastaru nimetatakse ideaalseks harmooniliseks ühiskonnaks. Ja viimase palana pakutakse shokeerivat vaatepilti Aafrika mustade sipelgate rüüsteretkest. Ühtse organismina töötav pime miljonipealine tapamasin, mis hävitab kõik ettejuhtuva. Hellstromi järgi ootab inimkonda paratamatult just selline saatus.