esmaspäev, 14. september 2009

"Dr. Caligari" (1989)


director: Stephen Sayadian
80min.
USA

Saksa ekspressionismiklassika uusversioon, mille autoriks Stephen Sayadian - sama hull, kes teinud postapokalüptilise kultuspornoka "Cafe Flesh". "Cafe Flesh"iga läks ju nii, et kui näitasin seda kunagi Art Containeri Amoraalsetel Filmiõhtutel, siis tuli saal puupüsti täis. Kohti ei jätkunud, osad seisid püsti ja piilusid kikivarvul üle eesseisjate õlgade. Ülejäänud kordadel piirdus seevastu publiku keskmine arv viie inimesega. "Dr. Caligari" on väga sarnane eelpool mainitule. Pigem Adam & The Ants'i muusikavideote taoline meeletu avangardteater kui film. Põhiline vahe ongi vaid hardcore seksistseenide ja hea meeldejääva muusika puudumine. Aga selle vana Caligariga on sisuliselt üsna vähe ühist. Siinne hulluarst on hoopis naine ja tema eksperimendid patsientidega on psühhoseksuaalset laadi. Teatud mõttes on see 80ndate versioon ikkagi täiesti võrdväärne vaste. Järgib ettenähtud esteetikat seda ajastu trendide kohaselt täiendades.


























7 kommentaari:

Kraxpelax ütles ...

Typically Swedish Next Door Girls Collection För Your LAPTOP!

:o)

My Babe Misogyn Wallpapers:

http://screenfonds.blogspot.com/

Feel free to announce your blog on mine.

- Peter Ingestad, Sweden

sgtr ütles ...

Toimub veel selliseid filmiõhtuid? Huvitav oleks taolisi filme vaadata küll, seda enam veel filmiõhtutel.

edasi ütles ...

ei oska öelda, võibolla kunagi ebamäärases tulevikus. eks ma siis teatan sellest siin kindlasti.
Päris selliseid filmiõhtuid jah ei tea et toimuks, a on olemas SHAHI filmiklubi ja Polymeris näidatakse ka aeg ajalt midagi.

sgtr ütles ...

Kahju tegelikult. Kuuldavasti on olnud kunagi Saksa ekspressionismi festivali taolisi asju. Erinevatest žanritest, ja ka režissööride loomingu järgi võiks selliseid asju korraldada küll. SHAHI filmiklubis peaks vist käpp sees olema, et sinna kuidagi kandideerima saaks? On see asjalik koht muidu?

edasi ütles ...

SHAHis näidatakse muidu häid filme, valiku teeb Tristan Priimägi. Viimane kord oli (või tuleb see alles?) "Wicker man". a nagu seegi film, on seal palju asju, mida tõsisemad friigid juba ammuilma näinud. Koht ise, heh, no ausalt öelda päris groteskne miljöö seal. ma arvan, et enne sinna minekut tasub paar triipu tõmmata, siis tunneb end kodusemalt.

edasi ütles ...

on vajalik klubikaart. seda peaks saama taotleda nende kodukalt. ilmselt on vajalik tutvus mõne klubilisega

sgtr ütles ...

Tänan info eest :) Eks peab siis uurima ehk seda kohta. Tõsine friik ma vist veel pole (on arenguruumi), seega ka osad taolistest filmidest oleks ikka huvi pakkuvad.